Friday, June 25, 2010

For you...

...I'd give up all I own.
And move to a communist country
if you came with me, of course.
And I'd file my nails
so they don't hurt you.
And lose those pounds.
And learn about football.
If it made you stay...
But you won't.
You won't.

Saturday, June 19, 2010

Peaaegu kümme

Kell on natuke vähe. Praegu on ilus, aga varsti pidi hakkama vihma sadama. Juhhei, sest mul on seljas lilla kleidike, mille Kadi mulle Hispaaniast tõi. Igatahes lähen ma mõne aja pärast kooli seoses gümnaasiumi lõpuaktusega. (jaa, mul on täna vaba päev!) Mõtlesime emaga, et ah, võtaks ise ka juba mingi paberi sealt ära, koolis käidud küll...
Nii tore on ennast vahel üles lüüa :P Tüdrukute rõõmud :D Ma viitsisin eile öösel isegi küüned ära lakkida, mida ma tegelt kunagi teha ei viitsi ja pole ka ausalt öeldes väga mõtet, sest töö juures kulub lakk kohe maha ja siis on ilust asi kaugel. Igatahes adios, mu sõbrad, kool ootab!

Ma tahan öelda veel suured tänusõnad oma kodugrupikesele, vahet pole, kas te seda loete või mitte, aga te olete mulle ikka äraütlemata kallid...

Sunday, June 13, 2010

Ära kohku ja ära karda!

Kui tihti Piiblit kätte võttes hakkad sa seda lugema täiesti random kohast? Varem tegin ma seda peaaegu kogu aeg, viimasel ajal enam praktiliselt üldse mitte. Siiski aga, kui Piibli mõnest suvalisest kohast lahti teen, on veider mõelda, et tegelikult väga-väga tihti tulevad mulle ette ühed ja samad kindlad kirjakohad. Kirjakohad, mida on loetud juba teab-kui-palju kordi. Ikka tuleb. Ja jälle tuleb. Üks ja sama salm. Üks neist kirjakohtadest on minu puhul näiteks Joosua raamatust 1. peatükk 9. salm: "Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!"
Ja miks see salm mulle siis nii tihti sõna otseses mõttes ette kargab? Vahel paratamatult ma olen j ä l l e seda salmi avastades mõelnud, et.... võinoh, tegelt ei mõtlegi enam midagi. Lihtsalt vaadanud, et ah jälle see sama, et seda nii palju kordi loetud, mul on pigem midagi muud kosutuseks vaja. Aga ilmselgelt on see nii vale, mida ma teen. Sest see salm tuleb ette ikka ja jälle. Ja siis, järsku jõuab kohale, et tegelikult Jumal tahab, et ma seda loeksin. Jah, ma olen seda lugenud. Aga kas mitte asjast piisavalt aru saanud või siis kuidagi ülejala lugenud või mitte kaasa mõelnud. Seega tuleb uuest lugeda. Kas või sajandat korda. Ja tulebki. Ja jälle tuleb: "Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!" Lugesid läbi.. Onju julgustav. Aga loe uuesti: "Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!" Jõudis rohkem kohale? Loe ükskord veel. Mõttega: "Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!" Saad aru? KÕIKJAL. Ja Jumala Sõna keelab mul karta, sest Jumal on kõikjal minuga. Ta ütleb selgesti: "Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev!" Ja nii ongi. Kui Jumal on iga päev me kõrval, ei pea me mitte millegi ees hirmu tundma. Mitte millegi! See on nii raske asi, millest aru saada. Ja ikka inimesed, kaasa arvatud või isegi kuskil eesotsas mina, püüavad mõelda ise, teha ise, öelda ise...ise ise ise. Aga nii ei saa! Jumalat on vaja! Sest ainult Jumala plaani järgi, mis on lihtsalt niivõrd geniaalne, et sellest täiuslikumat ei ole kogu universumis, saame elada nii, et me ei pea mitte midagi kartma, sest seda ütleb Jumala Sõna. Tõepoolest, väga tihti inimesed ei mõista seda. Mina ei mõista seda. Aga ma ei pea t õ e s t i mitte midagi kartma, sest Jumal on minuga. See ei ole lihtsalt mingi udujutt. See on Jumala Sõna! Jumal on meiega kõikjal, kuhu me läheme. Aamen.

Friday, June 11, 2010

bluey

Käisin täna perearstil, et saada ortopeedi juurde saatekirja. Siis oli mul vaja saada saatekiri lor arstile, sest otsakooli on mul vaja tõendit, mis näitaks, et mu hääleorganid on tervislikus seisukorras (eriti feil oleks, kui selgub, et need ei olegi korras). Lisaks tehti mulle puugisüst. Ja siis veel arst arvas, et kuna olen näost nii kahvatu, siis peaks mõõtma hemoglobiini ja glükoosi taset. Õnneks olid normis. Vererõhku mõõdeti ka. See oli veits liiga madal, aga pikkade värk. Siis rääkisime mu migreenihoogudest ja lisaks veel sellest, et jalad surevad pidevalt ära või lähevad krampi. Kirjutati mingid magneesiumikapslid välja ja siis kui 2 nädala pärast ei taandu, siis järelikult on tõsisem jama. Loodame väga ja palvetame, et pole, sest igasuguseid tervisejamasid on mul endaarust juba piisavalt.

Praegu teeme emmega mingeid muffineid rabarberitega. Õhtul (võinoh suht öösel) tuleb vanaema meile. Homme on mul tööpäev. Täna naudin vaba päeva. Lootsin minna rattaga sõitma, aga noh, loomulikult kui mul on sellised plaanid, peab olema väljas selline kaunis koerailm. Homme, palun ole hästi kole ja vihmane ilm! Täiesti torm võiks olla. nii, et mitte ükski inimene ei leiaks vajadust end vanalinna vedada :D tõsiselt. Sest laupäev + vanalinnapäevad + ilus ilm = double-triple-hullumaja tööjuures. Õhtul hilja võiks minna ilusaks, sest läheme rod stewarti kontserdile. Mul pole õrna aimu, kust mu emps raha sai, et need piletid osta, aga igatahes ta need ostis.
Ja kuna ma pean olema tööl, ei saa ma minna LS-iga Tartusse :( Mul on seepärast nii kurb meel.



Muud pole väga midagi. Kooliga sain vast ühelepoole. Nüüd ootan, et oleks õppenõukogu ära ja et saaks mingi paberi, mis näitaks, et 10. klass lõpetatud. 5. perioodi hinneteleht vaja ka veel saada.
Muidu on kõik enam-vähem ju hästi. Imelik. Ma ootasin suve. Nii-nii väga ootasin. Kuskil märtsis-aprillis mul oli tunne, et see aasta ei saagi mitte kunagi läbi. See oli üks kohutavamaid kooliaastaid üldse. Jah. (TIKi) gümnaasium on killer. Ja nüüd ongi see aasta läbi. Uskumatu!

Muide, Incognito on übercool bänd! Ja mu koer on ülinunnu.


Wednesday, June 2, 2010

Aitab siis fastingust ka

Keda huvitab, siis tänan, aga mul ei lähe just kõige paremini. Kes ikka suudab jääda haigeks kooli viimasel nädalal??? Sel ajal kui kõik rügavad viimaseid jõupingutusi teha, et kooliga selleks aastaks ühelepoole saada, istun mina kodus, magan, joon mahla, magan veelkord... Tundub mugav? Jah, eks ta ole muidugi. Kui välja arvata see väike pisidetail, et sel ajal, kui teistel on juba kõik tööd tehtud ning naudivad suve, lähen mina kooli oma võlgasid likvideerima! Kas ei ole mitte rõõmustav, kui tervis pakub selliseid imelisi võimalusi suvel kooli minemiseks?

Tööl olen käinud nüüdseks juba 2 korda. Jällegi väike jama, et lubasin hakata 5. juunist regulaarselt käima, aga ma ei saa ju, kui ma koolis sõna otseses mõttes suvetööle jään.
Muidu olen ma tööga rahul. Väga! Aga ma avastasin, et see kohe päris kindlasti ei ole see, mida mina tahaks tulevikus iga päev tegema hakata. Esiteks närveldamist on palju. Kui rahvast on tavalisest veidi rohkem, on kõik seal nagu mingisugused närvipuntrad ("KUS KÕIK TALDRIKUD ON?" "NO KUIVATA NEID LUSIKAID OMETI KIIREMINI!" "LAUAD ON NÕUSID TÄIS, KAS TE EI NÄE?") Jah. Lisaks peab arvestama, et jalad saavad päris korralikult vatti, sest põhimõtteliselt 7 tundi järjest peab ainult seisma või siis jooksma edasi-tagasi (mida õhtupoole, seda libedamaks läheb ka põrand). Ning ka see pole veel kõik. Tuleb harjuda sellega, et suhteliselt kogu aeg on käed mingi lögaga koos, mis pole vahel just meeldiv, aga eks see ole harjumise asi. Muidu on tööl tore. Viimane kord oli seal ka üks hääästi nunnu vanatädike, kelle nimi on Ellen. Jah, ta oli tõesti nunnu. Me klappisime nii hästi :D

Kel huvi, on oodatud homme Estonia talveaeda ühte Visiooni raames kontserti kuulama. Mitte, et ma seal esineks.. Ärge mind kuulama tulge, ausalt, sest proovi pole keegi teinud. Tulge kuskil kella 19ks ja kuulete kindlasti ka toredaid bände.
Praegu vist kõik..


Ahjaaa... Ma ei saa jätta sellest ometi kirjutamata.. Minu Siku!!!!
Läheb homme ära!!! Üle ookeani.. Ameeeeeerikasse..


Oeh.... SIKU SIKU SIKU!!! Kullakallis Siku.. mis ma ometi peale hakkan??? :( Ma olen juba tönninud nagu mingi väike laps sellepärast.. Ma ei tea, mis suur Siku-armastus minusse järsku ühtäkki kogunenud on. Eks see varem oli ju mingil määral ka, aga nüüd viimased päevad enne Siku äraminekut on see kohe eriliselt välja hakanud lööma.. Õehh...Igatahes loodan ma, et tal tuleb imeline suvi koos Jumalaga ning paljude uute ägedate inimestega!!!

See on nagu pilt mingist kahest totakast, aga mul polnd meist paremat...


No ja Cätu ja Laura ja Kassu lähevad ju ka minema.. No kuulge.. Ma muutusin praegu kohe eriti õnnetuks... Appikene, kõik lähevad äkki ära!!!

Ma vist peaks selle halamise siin nüüd ära lõpetama. Sellest sai kuidagi eriti masendav postitus. Vabandage!


Monday, May 31, 2010

Fasting from blog.

Sunday, May 16, 2010

Joujee!

Mõned on ilmselt kuulnud ja tegelt ma vist kunagi kirjutasin sellest blogisse ka, et nagu ikka üritasin ma vaikselt suveks tööd otsida. Ja siiamaani on läinud suhteliselt edutult. Igalt poolt on ära öeldud või üldse mitte vastatud. Olin juba suhteliselt lootuse kaotanud. Palvetasin, et see oleks lihtsalt Jumala kätes. Kui tööd ei saa, siis järelikult pole Jumala tahtmine.
Kolmapäeval mu emps nägi linnas, et suur-karja tn-l ühe kohviku aknal oli silt, et nad vajavad suveks töölisi ja siis reedel läksin ma kohapeale uurima, et mis ja kes ja kuidas ja mida.. See naine seal oli alguses suhteliselt pessimistlik ja ütles, et tal on terve hunnik kirju nendelt, kes kõik tahavad tööle saada ning ta pole jõudnud neile üldse vastata. Aga siis ütles ta mulle, et okei, tule pühapäeval proovima. Täna siis. Käisingi. Alguses oli ikka päris jube. Ma ei ole varem kuskil kohvikus töötanud ning käed ikka väga värisesid, kui mingeid nõusid pidin tassima. Aga mida edasi aeg läks, seda ladusamalt käis ka nõude koristus. Tegelikult tegin ma seal suhteliselt kõike: mustad nõud laualt ära, laud puhtaks, nõud masinasse, masin tööle, nõud masinast välja, vahel vaja käsitsi nõusid pesta, lusikaid kuivatada, salvrätikuid voltida... Tööd oli täna esimese päeva kohta suhteliselt mõnusalt mitte väga palju. Sain harjuda ja kohaneda. Inimesed olid sõbralikud. Tore! Suure tõenäosusega saangi juunist sinna minna! Tähendab, mulle öeldi kindlalt, et saan, aga ma ei julge kunagi enne rõõmustada, kui ma tõepoolest seal juba olen. You´ll never know...
Mis veel..
Esimese 10 minuti jooksul lõhkusin ära ühe klaasi! Aga ma ei visanud seda maha, vaid ma pidin seda käsitsi pesema ning see lihtsalt valgus mu käes laiali kaheks tükiks :D
Päeva lõpus sain juba palka ka.. ma töötasin kokku 6 tundi..
Ühesõnaga, mul on hea meel! Ma loodan tõesti, et see on ikka Jumala tahtmine, et ma sinna lähen ja loodan, et saan hakkama..

Aga nüüd, suundun teise maailma (ma reaalselt elangi kahes maailmas. Ühes on laulmine, muusika, Jumal, sõbrad, normaalsed õppeained, nüüd ka töö, teises on inka, brit lit, kõik rõvedad ained, suured tööd, vastikud mõtted..)

Niiiiii natukene on veel vaja pingutada!

Ilu!


JA VEEL: MA SAIN SOLFI EKSAMI AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!! Wheppikayeee!