Wednesday, September 14, 2011

Kas kaks nädalat on pikk aeg vaikimiseks? Kas pettunud olla on õigustatud? Kas inimese ignoreerimine on patt? Verbaalne ignoreerimine, kui nii võib öelda. Me vaatame läbi arvutiekraani peegelduse teineteisele kogemata üheaegselt otsa. Kerge naeruturtsakas maandub me mõlema näos, aga me mõlemad teame, et see ei või kaua kesta. Mõne silmapilgu pärast jätame taas mulje, nagu midagi poleks juhtunud.

Ma olen andestanud, aga ma ei taha sinuga rääkida. Ei oska sinuga rääkida. Ei julge sinuga rääkida...........

Igatsen sind väga.

Saturday, September 3, 2011

I LOOOOVE MY LIFE!!!!!!!!!!!

Uskumatu, kui vähe on õnneks vaja! Olen Karlil ja Lyynil külas. Õpime Lyyniga laule, nad valmistuvad Bulgaariasse sõiduks. Seal mingi fancy pulm. Räägime Lyyniga köögis juttu, sööme šokolaadi, kui järsku teisest toast hüütakse: "LINDA!!!". Rooman kohale. Karl, mõistagi. Küsib, et "kle..tahad jätan korterivõtmed sulle, kuni ära oleme?" No kolm korda võite arvata, mis ma vastasin...

Täiesti uskumatu. USKUMATU!  ANNBILIIIIVAABÖÖÖL!!!!!!
Sellised rõõmustavad asjad tulevad kuidagi nii lampi alati.

Ühesõnaga. Olen lihtsalt supermegahüperduperexcited wiiiiiiiiiiii yahoooo yayaaaayyayayyyyzzzzz!

Kena korter. Tallinna KESKLINNAS! Täiesti minu päralt! Viis mintsa kooli! Mittesõltumine bussidest-rongidest-marsadest...millest iganes veel!!! Kujutad ette! Ma usun, et inimest, kes pole 18 aastat bussidega loksunud, jätaks selline asi üsna külmaks. Aga mind... OI EI!! Lihtsalt suurepärane! USKUMATU! Ma tõesti ei arvanud veel täna hommikul, et homme kolima hakkan. Küll ainult nädalakeseks. KÕIGEST NÄDAL. =( Ning ma elan nüüd ju üksi. Aga see on midagi, millest olen kaua aega puudust tundnud. Emps ütles, et see on minust ääretult isekas nii mõelda :D, aga ma tahan sõltuda eikellestki. Usun, et nädal aega võib olla selleks peaaegu vast piisavgi. Lõppude lõpuks olen ju minagi sotsiaalne elukas, kes inimesi enda ümber vajab. Aga ikka niiiii hea! Oivaline! Vapustav!
Armastan oma elu! Armastan oma venda! Armastan Tallinna!!!

Aga et siis Raua 55. Võite kohvile tulla!

Friday, September 2, 2011

sucks to be you...

Milles asi? Ma ei oska inimestega suhelda. Inimesed ei oska minuga suhelda. Ma olen kinnine ja paljude arvates külm. Ma ei oska end avada. Mõnele avan end vastupidi jällegist liiga palju, muutudes ehk pealetükkivaks ning tüütukski. See on üsna keeruline värk, millele ma nii meeletult palju mõtlen, et ajud on täitsa krussis, ja mille pärast ma tohutult palju põen ja tihti väga kurb olen, aga teha ei oska midagi. Mitte midagi! Kahju.




Aga et mitte masendavaks muuta seda blogilat siin, siis....



...kuhu me eelmises postituses pooleli jäime? Ahhaa. Suvi on läbi. Kõik virisevad, ma olen rõõmus. Armastan kooli! Armastan harjutamist! Armastan eriala, armastan solfi ja Tõnu Laikret :D armastan peaaegu kõiki tunde! Ei armasta seda, et kevadel pean hakkama siiski eksameid tegema, aga Otsa üldained on (eriti pärast TIKi...khmmmm) päris "heal" tasemel küll =D
See nädal on olnud tegelikult suhteliselt igav. Mitte midagi ei toimu. Järgmine nädal saab vast rohkem ringi joosta. Kool on uusi nägusid täis. Rääkinud olen veel vääääga vähestega. Lauljaid on meie kooli sattunud niivõrd palju, et kohati on tunne, et meie areng on pärssimisohus. Kui bändis on ikka neli või viis lauljat, siis ei ole väga hästi ning kõigile paratamatult ei leia rakendust. Eks näis, kuidas see nali meil kujunema hakkab.

Mis veel. Sain vahepeal tädiks! Palju õnne mulle! Täisealiseks sain ka. Palju õnne again!



See pisike imenunnu tegelane siis.

Sindiaga käisime väikesel photoshoodil. Lasnamäel :D:D:D. Põhimõtteliselt oligi nii, et läksime ta majast üle tee, aga jõudsime ühte väga cooli kohta, mis oli kärast ja mürast suhteliselt eemal. Seal oli üks äge paekivisein, millel ronimisega ma oma skille jälle täiustada sain, ning mingi aasa moodi asi. Jäi mulje, et see on suht popp mingi peo- ja grillikoht, sest prügi ja muud pahna, mustust oli seal üsna palju. Küll aga sattusime sinna ühel pärastlõunal. Siis polnd seal kedagi. Ning ka järgmisel hommikul käisime, kuid tundus, et vahepeal oli mingi ilge läbu olnud seal. Klaasikilde oli kuidagi tunduvalt rohkem samade kohtade peal, kus eelneval õhtupoolikul ning paar üksikut jorssi tuias ka ringi. Kuid mõned tulemused siis:


C'est tout. (ohh, prantsuse keelest tunnen küll veits puudust. seda mulle otsas ei õpetata =( :D )

PS. Beyoncé-i armastan ka!