See küsimus kummitab mu peas alates tänasest hommikust. Ning sel lihtsal põhjusel, et olen taas haige. Jah, JÄLLE!!! Esmaspäeva õhtul oli veits imelik olemine ning koju jõudes panin huvi pärast kraadiklaasi kaenla alla.. 38.4. Nojah.. Tänaseni olen kodus istunud. Täna on juba veidi nunnum olemine, aga mind ajab lihtsalt marru see, kuidas inka õpetaja minuga käitub. Ma saan aru, et puudumised on halvad asjad ja bla bla bla, aga kõik õpetajad on siiamaani neid aktsepteerinud ning saanud aru, et tervis pole enda teha. Kuid proua Norberg.. EI! "Sage puudumine raskendab keeleõpet" nagu ta mulle TIKõppesse kommentaariks kirjutas. Nojah. Nagu ma seda ise ei teaks! Aga mida ma nüüd siis tegema pean???
Kuulan ilusasti emme sõna ning istun vähemalt selle nädala lõpuni kodus. Jube igav on ausalt öeldes, haiguse algfaasis sai ainult magatud, aga nüüd on olemine juba parem ning kogu aeg põõnata ka ei viitsi. Aga ma katsun end lõbustada näiteks toa koristamisega (!!!) ning küünte lakkimisega.
Ning täna hommikul, kui ärkasin juba mõttega, et "ohh, ma olen peaaegu terve!", ajasin end voodist püsti ning mida asja...mu parem põlv on üleöö nii valus. Ma olen nüüd nagu väike lombakas siin kodus. Üldse ei saa kõverdada ega sirutada! No olen ju hädapätakas!
sellised asjad pole ju sinu süü!! ära piina end nende tobedate rusuvate mõtetega. küll kõik jälle korda läheb, sul on ju alati üks teatud persoon kõrval, kes aitab sul kõigest üle saada!
ReplyDelete