Usaldus..?

Tore on näha, et aeg-ajalt see followeride number ka suureneb.. küll aeg luubis, aga ikkagi.

Täna juhtus midagi tõeliselt imelist. Või kui nüüd aus olla, siis eilne ja tänane on omavahel väga seotud. Ööl vastu eilset nägin tõsiselt vastikut und. Ma sõitsin bussiga linna, vist kooli. Ma istusin eelviimases pingis paremal pool (mitte kus bussijuht on, vaid teisel pool, seal pool, kus on bussil uks). Kogu see sõit oli veidi kahtlane, ma ei tea miks. Aga kuskil Järve kandis juhtus see, et....eee...ma ei teagi tegelt, mis täpselt juhtus. Kas oli mingi avarii või pommiplahvatus või mina ei tea. Mingit pauku justkui ei olnud, aga igatahes buss läks pimedaks, ma kukkusin oma kõrvalolevale toolile kummuli ning hoidsin pingist kõvasti kinni, rahvas mu ümber röökis ja karjus. Siis ma ärkasin üles. Vastik tunne oli. Eile mul polnud vaja linna minna, aga täna oli. Eile õhtul veel palvetasin, et kui see ka tõepoolest oli nüüd mingi märk, siis mingu kõik täpselt nii, nagu Jumal ise parimaks arvab.

Tänane algas rahulikult. Mul oli vaja minna juba hommikul kella 10ks Ehitajate teele, kus meil oli Living Stone-iga väike laagritaoline üritus. Läksin üheksase bussi peale. Ma ei istu bussis kunagi ette, vaid liigun ikka tahapoole. Võib-olla eespool oleks olnud isegi vabu kohti, aga taga oli ainult üks vaba kahene pink. Ning mis te ise arvate kuskohas? Eks ikka eelviimane parempoolne pink. Täpselt seal samas, kus ma oma koledas unenäos olin istunud. Väike judin käis korra mu seest läbi, kuid mõtlesin, et mis seal ikka.. istun siis sinna. Ja istusingi. Päris irooniline? Kuni Järveni olin ma ikka päris pabinas. Tegelikult ma isegi ei kartnud, aga olin pigem lihtsalt elevil. Midagi õnneks ei juhtunud ning jõudsin kenasti linna.

Kui meie "laager" läbi sai, oli kell kuskil 17-18 paiku. Käisin veel otsakoolist läbi, kuna pidin noote paljundama (aga loomulikult..kui mul on vaja paljundada, on paljundusmasin tuksis), pidin panema bändile ajad päevikusse kirja ning jätma Karlile noodid valvelauda. Pärast mõtlesin veel, et ah, kui ma juba seal olen, kasutan ka võimalust ning võtan taas ühe klassi, et harjutada. Jah, õhtul harjutada on tõepoolest mõnus. Ma kohe täiega naudin seda! Ausalt!

Kui hakkasin koju liikuma, sattusime Elise ja Seidiga ühe bussi peale. Järgmises peatuses tuli peale ka Kassu nii, et ma polnudki enam viies ratas vankri all. (3 ei ole hea number). Rääkisime Kassuga terve tee juttu, kusjuures jutustasin talle ka oma kummalisest unenäost ning tänasest iroonilisest bussisõidust. Ning ta arvas, et ilmselt Jumal tahab lihtsalt näidata, et me peame tõepoolest Teda igas asjas 100% usaldama. Enese mõistusele tuginedes ei saa me mitte millegagi hakkama. Ning tänane oligi minu proovilepanek. Jah, vist tõesti see nii ongi. Ma täitusin korraga niivõrd ilusa rahuga. Nii hea on rääkida kristlastega, sest nad mõistavad mind ikka palju paremini kui mittekristlased.. Hea oli jõuda oma sooja koju pärast nõnda viljakat päeva. Hea on tunda, et Jumal on mulle nii-nii lähedal.