Ma rõõmus nii!

Täna oli viimane päev suvefestivali. Väga lahe! Tõsiselt! Väga-väga lahe! Ootamatud soololaulmised on ka alati kihvtid. Aga no on noh! Ja täna oli hea bänd kah. Kurb, et läbi sai. Ma oleks heameelega sinna edasi laulma jäänud..

Kojutulek oli ekstreemne. Igatahes ma jätsin rongiplaani koju ja ma mäletasin häguselt, et kl 18.11 vist läks üks rong. Läkski. Õnneks. Jõudsin barely rongi, kui esimesed vihmapiisad tulid. Olin rongis. Rong hakkas liikuma. Pääskülas jäi rong seisma. Ńo peatus oli. Aga kõik inimesid olid juba peale tulnd ja maha läind, kes tahtsid, aga ikka ta seisis. Vahel ta jah seisab, kui mingit rongi ootab, mis vastassuunast tulema peaks, aga vastassuuna rong oli ka ära läinud juba. Me ikka veel seisime. Ja siis ühel hetkel kostab rongijuhi mahe hääl: "Lugupeetud reisijad, tehnilistel põhjustel jääme siia seisma teadmata ajaks!" Ahhaaaa. Kohe tuli see Kehra nali meelde (vaata 21. veebruari blogipostitust). Mul kohe ei vea nende rongidega :D Igatahes olime seal umbes 20 mintsa passinud ja ma oleks seal edasigi olnd, sest seal oli ju soe ja kuiv, samal ajal kui väljas oli padukas. Aga no.... mul oli hirmus põiekas :$ Ja mul oli tunne, et kui ma kohe koju ei saa, siis ma teen lihtsalt püksi :D Ning siis ma helistasin issile. Ning mu armas daddy oligi nii helde ja sõitis läbi koerailma ja tuli läbi kahe sõna otseses mõttes mere mulle järgi Raba bussipeatusesse. Teda oodates tundus aeg täiesti igavikuna. Ja mul oli endiselt põiekas :D Ning lisaboonusena sõitis must umbes 3 autot mööda nii, et ma olin täiesti läbimärg. Ja äike oli mul täpselt peakohal ning mürin oli nagu lõvimöire.. Aga näed. Kodus ma olen ning elus ning terve ka veel. Jällegi on, mida meenutada! Cool.

Ning nüüd. Avastasin mingi loo.. Owl City - Fireflies. Ning ma olen lummuses. Selle loo intro on eriti lahe. Lugu ise on ka päris lahe!