Igatsus

Okei. Võtan end käsile. Kell on muidugi öö, aga praegu tuli tuhin.

Et siis....tere taas...eehh!

Kuidagi liiga palju on mu sees praegu, mis tahab välja saada. Ma olen pikemat aega tundnud ühte igatsust millegi järele. Ei olegi täpselt mõistnud, mis see on. Aga midagi pidevalt justkui kripeldab hingel.

Mul oleks nagu kõik olemas. Sõbrad, muusika, Jumal, pere, kodu, söök.............. jne jne jne.

Aga midagi on puudu noh.

Mõni hetk tagasi ma sattusin üle väga pika aja lugema üht blogi (saladuskatte all võin vast öelda, et see oli Andu blog). Ja ma lihtsalt ei oska kirjeldada, kui suure rahu ja kosutuse, kuid samas motivatsiooni ning arusaama, mis puudu on, see minusse tõi.

Ma ei ole niivõrd ammu tundnud elavat osadust, saanud korralikult ülistada (muusikalises mõttes), tunnen puudust inimestest, kellega rääkida Jumalast, kellega koos palvetada, ülistada.......oeh.. Vot mis on puudu!

Palvetad küll. Oled suhtes Jumalaga. Iga päev. Räägid Talle oma mured ja rõõmud, palud abi, tänad.... Aga see on nagu poolik. Ma ei oska seda paremini seletada. Üha enam ma näen, mismoodi mängib rolli nt see, et meie kodugruppi ei eksisteeri enam. Pole nagu eriti igapäevaselt koos inimestega, kes võiks just selles osas toetada, millest on muidugi kahju.


Anyway.

Kui ma kuulsin neid ülistuslaule ja lugesin mõningaid sissekandeid, mis seal blogis olid........ ma sain lihtsalt niivõrd suure rahuga täidetud.
Aitäh!

Mis veel...

Proovid on, töine on, palav on. Aga päris hea tegelikult ikka. Järgmise aasta pärast natuke põen. Praegu peaks aga hoopis kikukesed ära pesema ja tuttu sättima. Jah. Kell on palju.

Kaitset ja rõõmu!