Uskumatu, kui vähe on õnneks vaja! Olen Karlil ja Lyynil külas. Õpime Lyyniga laule, nad valmistuvad Bulgaariasse sõiduks. Seal mingi fancy pulm. Räägime Lyyniga köögis juttu, sööme šokolaadi, kui järsku teisest toast hüütakse: "LINDA!!!". Rooman kohale. Karl, mõistagi. Küsib, et "kle..tahad jätan korterivõtmed sulle, kuni ära oleme?" No kolm korda võite arvata, mis ma vastasin...
Täiesti uskumatu. USKUMATU! ANNBILIIIIVAABÖÖÖL!!!!!!
Sellised rõõmustavad asjad tulevad kuidagi nii lampi alati.
Ühesõnaga. Olen lihtsalt supermegahüperduperexcited wiiiiiiiiiiii yahoooo yayaaaayyayayyyyzzzzz!
Kena korter. Tallinna KESKLINNAS! Täiesti minu päralt! Viis mintsa kooli! Mittesõltumine bussidest-rongidest-marsadest...millest iganes veel!!! Kujutad ette! Ma usun, et inimest, kes pole 18 aastat bussidega loksunud, jätaks selline asi üsna külmaks. Aga mind... OI EI!! Lihtsalt suurepärane! USKUMATU! Ma tõesti ei arvanud veel täna hommikul, et homme kolima hakkan. Küll ainult nädalakeseks. KÕIGEST NÄDAL. =( Ning ma elan nüüd ju üksi. Aga see on midagi, millest olen kaua aega puudust tundnud. Emps ütles, et see on minust ääretult isekas nii mõelda :D, aga ma tahan sõltuda eikellestki. Usun, et nädal aega võib olla selleks peaaegu vast piisavgi. Lõppude lõpuks olen ju minagi sotsiaalne elukas, kes inimesi enda ümber vajab. Aga ikka niiiii hea! Oivaline! Vapustav!
Armastan oma elu! Armastan oma venda! Armastan Tallinna!!!
Aga et siis Raua 55. Võite kohvile tulla!
No comments:
Post a Comment