ŠnääfŠnääf

Mulle üldiselt ei meeldi, kui internetiasukad avalikult oma muresid kurdavad, raske elu kohta facebooki status update-i teevad vms. Aga blogi.. on ju selline hea koht, kuhu võib kõik oma mõtted kirja panna. Just nimelt ENDA mõtted. Ilma midagi väänamata. Et saaks endast välja. Ja tegelikult see, mis siit nüüd tuleb, ei olegi ehk niivõrd kurtmine, kirumine, hädaldamine, vaid pigem arutelu iseendaga, diskussioon, mentaalne dialoog.

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, MIKS OMETI on nii igapäevane ja elementaarne asi nagu inimsuhted niiiii keeruline. Kas olen tõepoolest mina nii raske isiksus. Naljakas...ma pole tavaliselt kunagi olnud mingi suur inimestega tülli mineja. Olen endaarvates suhteliselt tolereeriv kõigi suhtes. Loomulikult on mu peas mõtted, et "oh, see tüüp on ikka nii äge!" ning paraku ka "õehh, ma vist ei salli teda eriti", aga üldiselt nagu suudan kõigiga sooje suhteid hoida. Ometi on aga viimasel ajal tekkinud mingi üks-kaks inimest, kellega lihtsalt on draama draama otsa. Me ei ole otseselt riius. Aga me oleme lihtsalt ebastabiilsed. Kord oleme nö "bestikad", jagame teineteisega oma vägagi isiklikke ja veidi intiimseidki asju, räägime maailmaasjadest.. järgmisel hetkel võime mitu päeva käituda, nagu ei tunnekski teineteist. See kõik kokku on lihtsalt nii väsitav. Ma ei süüdista kedagi. Ma olen ise ilmselt ka üks paras frukt. Kiindun eneselegi märkamatult ja klammerdun. Ja kui ei saa enam vb niipalju tähelepanu, nagu korraks loodan, siis isegi ei solvu ega midagi, aga lihtsalt tõmbun endasse ja ei tahagi nagu üldse enam temaga tegemist teha.

Ma kirjutan, sest et praegu on jälle nagu üks hetk, kus ma tunnen, et ma nii väga igatsen teatud inimesi, aga kohe ei kipu neid emotsioone välja näitama, sest no kes see muu ikka on, kes lõppkokkuvõttes nö peksa saab.......mnjh.

Ma ei taha jätta muljet, a la , et ma olen nii hea inimene ja keegi minust ei hooli bääää... Pigem lihtsalt mõtlen, miks on nõnda, et inimesed ei võiks vastastikku tunda teineteise vastu täpselt samu emotsioone. Mul on olnud paar korda vastupidiseid olukordi ka, kus keegi minu arvates mulle mitte väga lähedane inimene ütleb mulle, et igatseb või armastab mind..ja see tundub minu jaoks nagu midagi väga lambist ja ma kohe üldse ei suuda seda tõsiselt võtta.
Sellistel hetkedel nagu praegu, ma mõistan, kui valus see tegelikult on, kui sind (pidevalt) sõna otseses mõttes eemale lükatakse.

Üks asi veel, mis seostub selle situatsiooniga. Mõtle, kui väga Jeesus meid armastab. Kõiki inimesi. Kui palju on aga neid, kel Temast täiesti savi on. Ning kui palju haiget see Jeesusele teha võib...

Need ongi vist asjad, millele hakkad mõtlema alles siis, kui oled ise analoogses olukorras. Vot...

Ma ei taha jätta muljet, nagu ma oleks ilgelt kurb ja elu on raske ja kõik sakib ja bla bla bla. Okei, jah, ma tegelikult olen täna küll veidi tujust ära. Aga minus leidub siiski positiivsust. Oli ilus ilm, päike paistis, proov läks kenasti.

Kolmapäeval kl 19 on Otsakooli saalis lauljate kontsertarvestus. Tule ka kuulama!

Ja lõpetuseks üks ilus laul (küll vist mainstream juba, aga tõesti liigutab)