Üks asi, mida ma ühel päeval mõtlema hakkasin, on see, et enamik muudatusi minu elus ei leia aset päeva pealt, ühe hoobiga. Need on kuidagi sujuvad, tihti nii, et vaid tagant järele mõeldes mõistab erinevust praeguse ja eelnenu vahel. Viimasel ajal olen end aga avastanud hetkes, kus lähemale saabub sügis koos suurte muudatustega. Mul on hirm, kuna need tunduvad just need "päeva pealt" toimuvad muudatused... Inimesed mu ümber tulevad ja lähevad. Just seda viimast kardan. Olulised inimesed lähevad. Ju siis tulevad juurde uued olulised. Aga kas ikka tulevad? Või äkki praegused olulised ainult "lähevad" ja tegelikult ikka ei lähe? Ma hakkan varsti kolima. Üksi. Jälle kardan. Üksi on ju hea. Mulle meeldib üksi olla, aga ei meeldi üksindus. (kui see lause nüüd mõistetav oli). See on nagu see mõttetera, et head sõbrad on justkui tähed, kes ei pruugi alati nähtaval olla, aga sa tead, et nad on olemas. Ma vajan inimesi, kelle puhul on mul teadmine, et nad on olemas ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval, kuid mul on hetkel suur kartus isoleerituse ees. Mis siis, kui ma ei tajugi seda piiri üksi olemise ja üksinduse vahel ja ühel päeval avastan end olemast üksi. Nagu päriselt üksi...
Ma olen oodanud üksi elamist väga pikka aega. Nüüd, kui see kõik on juba ametlik, ligi kuu aja kaugusel, tekivad mu pähe sajad küsimärgid. Kas ma saan ikka üksinda hakkama? Mis siis, kui.......................
Ma olen tegelikult tänulik nii paljude asjade eest. Kui ma olin mõnda aega Eestist eemal, sain mõelda igasuguste asjade üle. Üsna lühikese aja jooksul enne reisi olin tajunud hulganisti pettusi, salatsemisi, möödarääkimisi.... See kõik tegi mulle väga palju haiget ning sellest kõigest mõnda aega eemal olles sain ma aru, et ainukene, keda saab LÕPUNI usaldada, on Jumal. Ja see tegi mind nii rõõmsaks! Jumal õpetab mind iga päev. Ta on mu tugevus, kui ma olen rusutud ja nõrk. Ta annab mulle nii tohutult palju võimalusi kogeda imelisi asju.. Ta saadab mu juurde õigel hetkel õiged inimesed ja saadab mind õigel hetkel õigete inimeste juurde. Tal on imetlusväärsed plaanid ning Ta ei jäta kedagi iial üksi...
Jumal on armastus! Tahtsin vaid öelda.
Saturday, July 7, 2012
Saturday, January 7, 2012
Chococohchococohc
¡Hola amigos!
TIME TO BLOG!!!
Niisiis. Möödas on jõulud, aastavahetus ning palju muud. Vaheaeg on. Olen puhanud, maganud, enda rutiini sassi ajanud ja uuesti korda seadnud, haige olnud, Lasnamäel elanud, vanade klassikaaslastega tšillinud, kinos käinud, kodus toimetanud...
Jõulud:
Möödusid pere keskel. Oli lihtsalt armas.
Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg oli väga põnev. Ma literally elasin Lasnamäel :D Ehk siis 28 olin seal, 29 õhtul korra kodus, 30 uuesti sinna, 31 hommikupoolik-lõuna möödus Läänemere ja Linnamäe tee vahel sõeludes ning kaste tassides (kolimine yay!) ning pärast seda Võru tänavale. Ikka Lasnamägi. Seal tuli ka minu 2012. Sai süüa ja nalja. 1. esimene pool ikka Lasnamäel, õhtul koju ja Anni juurde.
Käisime saunas ja kuna happened to be lumine ilm, nautisime ka seda täiega. Aga tegin vist endale natuke liiga ning õhtul oli veidi kahtlane olla.
Järgmine hommik voodist enam ei tõusnud ja magasin terve päeva. Oli väike palavikupoiss ja ikka jälle see neeluvärk, mis alati :S
Praeguseks olen sellest haigusest vist toibunud, aga asi, mis mulle rahu ei anna, on see, et mu pea tuikab/kergelt valutab juba neljandat päeva järjest. Ilma naljata. Ma ei saa aru, misasi see on. Olen võtnud valuvaigisteid, tõsi, ei maga just kõige paremini viimasel ajal, aga mul pole kunagi varem nõnda olnud :( Loodan, et see annab ikka varsti järgi, sest see sort of sööb mu närve juba.
30. dets käisin veel tsirkuses. Ma pole kunagi suur tsirkuse austaja olnud, aga ma olin "sunnitud" seekord minema, sest emme sai pileti ning tal polnud võimalik ise minna. Aga wwoooooooow. See oli übercool! Esiteks oli live band, mis oli ülikõva! Leidsin pärast mingi huvitava video ka.
http://www.youtube.com/watch?v=rne5XFxHFt0 (millegi pärast ei lase blogger mul seda normaalselt sheerida =( )
Ja üldse.. Meeldis, et loomi polnud, vaid pigem nagu tantsuline ja akrobaatiline etendus. Ehk siis. Igati positiivne üllatus.
Olen veel avastanud päris huvitavat muusikat viimasel ajal. Nt selline bänd nagu Shakatak. Jälle. Väga seinast seina muusikamaitse mul ikka. Teisalt olen armunud 80ndatesse. Bändid nagu Toto, Reo Speedwagon jpt.... mmmmmm.
Avastustest veel nii palju, et kel võimalus, vaadake sellist filmi nagu the Help. Ülimalt südant puudutav film. Tõesti meeldis väga.
TIME TO BLOG!!!
Niisiis. Möödas on jõulud, aastavahetus ning palju muud. Vaheaeg on. Olen puhanud, maganud, enda rutiini sassi ajanud ja uuesti korda seadnud, haige olnud, Lasnamäel elanud, vanade klassikaaslastega tšillinud, kinos käinud, kodus toimetanud...
Jõulud:
Möödusid pere keskel. Oli lihtsalt armas.
Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg oli väga põnev. Ma literally elasin Lasnamäel :D Ehk siis 28 olin seal, 29 õhtul korra kodus, 30 uuesti sinna, 31 hommikupoolik-lõuna möödus Läänemere ja Linnamäe tee vahel sõeludes ning kaste tassides (kolimine yay!) ning pärast seda Võru tänavale. Ikka Lasnamägi. Seal tuli ka minu 2012. Sai süüa ja nalja. 1. esimene pool ikka Lasnamäel, õhtul koju ja Anni juurde.
Käisime saunas ja kuna happened to be lumine ilm, nautisime ka seda täiega. Aga tegin vist endale natuke liiga ning õhtul oli veidi kahtlane olla.
Järgmine hommik voodist enam ei tõusnud ja magasin terve päeva. Oli väike palavikupoiss ja ikka jälle see neeluvärk, mis alati :S
Praeguseks olen sellest haigusest vist toibunud, aga asi, mis mulle rahu ei anna, on see, et mu pea tuikab/kergelt valutab juba neljandat päeva järjest. Ilma naljata. Ma ei saa aru, misasi see on. Olen võtnud valuvaigisteid, tõsi, ei maga just kõige paremini viimasel ajal, aga mul pole kunagi varem nõnda olnud :( Loodan, et see annab ikka varsti järgi, sest see sort of sööb mu närve juba.
30. dets käisin veel tsirkuses. Ma pole kunagi suur tsirkuse austaja olnud, aga ma olin "sunnitud" seekord minema, sest emme sai pileti ning tal polnud võimalik ise minna. Aga wwoooooooow. See oli übercool! Esiteks oli live band, mis oli ülikõva! Leidsin pärast mingi huvitava video ka.
http://www.youtube.com/watch?v=rne5XFxHFt0 (millegi pärast ei lase blogger mul seda normaalselt sheerida =( )
Ja üldse.. Meeldis, et loomi polnud, vaid pigem nagu tantsuline ja akrobaatiline etendus. Ehk siis. Igati positiivne üllatus.
Olen veel avastanud päris huvitavat muusikat viimasel ajal. Nt selline bänd nagu Shakatak. Jälle. Väga seinast seina muusikamaitse mul ikka. Teisalt olen armunud 80ndatesse. Bändid nagu Toto, Reo Speedwagon jpt.... mmmmmm.
Avastustest veel nii palju, et kel võimalus, vaadake sellist filmi nagu the Help. Ülimalt südant puudutav film. Tõesti meeldis väga.
Täna üritaks hakkama saada sellise asjaga nagu see siin:

Jamie Oliveri sulest. Fifteen-i (ühe kohviku järgi) šokolaadikook. Kas ka õnnestub, seda paraku veel öelda ei oska.

Jamie Oliveri sulest. Fifteen-i (ühe kohviku järgi) šokolaadikook. Kas ka õnnestub, seda paraku veel öelda ei oska.
Eluke on kirju. Ühe reaalkooli õpilase sõnul nagu siinusfunktsioonigraafik. Tõsi-tõsi. Kuna ma endiselt pole suur sõnameister, siis panen siia hoopis vaatamiseks mõningaid pilte.
Annnniiiiii! Mu kallis.
Roooobiiiii! Mu kallis.
Vennnaaaaa! Mu kallis.
Enough for now. NAUTIGE LUND!!!!!!! Yay! =)
Vennnaaaaa! Mu kallis.Enough for now. NAUTIGE LUND!!!!!!! Yay! =)
Sunday, November 27, 2011
advendikas
Imeline esimene advent:
1) Hommikul olen literally Sauel lõksus
2) Mu armas daddy päästab päeva ning transpordib mu Mustamäele
3) Mustamäel kerge tšill armsaimate gospelitüüpidega, keda polnud näinud liiga kaua
4) Trollikruiis Rocca al Maresse
5) Lõputu talvesaabaste otsing Liinale. Tulemus - ümmargune NULL! (täiesti masendav)
6) Pidulik õhtusöök kuskil parklas McDonaldsis. Väike burks ja taas eluvaim sees
7) Upume vihma sisse. Tuli ei lähe roheliseks ka. Ikka veel ei lähe. Tuul viskab meid varsti ise siit üle tee vist...
8) KODUS!
9) (kuigi kõht on burksist punnis) mind ootab kolmekäiguline õhtusöök! (SÖÖÖÖÖÖK!)
10) Koduke ka natuke jõuluhõngulisemaks!
____________________________________________________________________
Ma ei ole veel siiani aru saanud, et kui keegi küsib, millist stiili muusika mulle meeldib, mida ma vastama pean. Ma leidsin jälle midagi sellist, mis mind nii väga puudutab. Ma ei tea, mis see on. Harmonts on ju iisi-iisi-pöialliisi. A la neljaduurikas. Aga bass käib luust ja lihast läbi ja judinad jooksevad üle selja.
see:
ja see:
See puudutab mind nii väga. Ja enamus, kellele ma olen öelnud, et kuula, on lihtsalt mingi "pfff". Niiet ei tea mis see on.
LUND OOTAN!
1) Hommikul olen literally Sauel lõksus
2) Mu armas daddy päästab päeva ning transpordib mu Mustamäele
3) Mustamäel kerge tšill armsaimate gospelitüüpidega, keda polnud näinud liiga kaua
4) Trollikruiis Rocca al Maresse
5) Lõputu talvesaabaste otsing Liinale. Tulemus - ümmargune NULL! (täiesti masendav)
6) Pidulik õhtusöök kuskil parklas McDonaldsis. Väike burks ja taas eluvaim sees
7) Upume vihma sisse. Tuli ei lähe roheliseks ka. Ikka veel ei lähe. Tuul viskab meid varsti ise siit üle tee vist...
8) KODUS!
9) (kuigi kõht on burksist punnis) mind ootab kolmekäiguline õhtusöök! (SÖÖÖÖÖÖK!)
10) Koduke ka natuke jõuluhõngulisemaks!
____________________________________________________________________
Ma ei ole veel siiani aru saanud, et kui keegi küsib, millist stiili muusika mulle meeldib, mida ma vastama pean. Ma leidsin jälle midagi sellist, mis mind nii väga puudutab. Ma ei tea, mis see on. Harmonts on ju iisi-iisi-pöialliisi. A la neljaduurikas. Aga bass käib luust ja lihast läbi ja judinad jooksevad üle selja.
see:
ja see:
See puudutab mind nii väga. Ja enamus, kellele ma olen öelnud, et kuula, on lihtsalt mingi "pfff". Niiet ei tea mis see on.
LUND OOTAN!
Thursday, November 17, 2011
Today has really been one of the unhappiest days of my life. As I arrived home, I tried to somehow cheer myself up a bit. So I read a list of 60 things to be thankful for. And guess what! The 19th thing was TEARS - For helping you express your deepest emotions, the 20th thing was DISAPPOINTMENT - So you know the things that matter to you the most and the 23rd thing was SADNESS – For you to appreciate the spectrum of human emotions. Positive attitude all the way!
| Võiks küll.. |
Monday, November 7, 2011
Tuesday, October 25, 2011
ŠnääfŠnääf
Mulle üldiselt ei meeldi, kui internetiasukad avalikult oma muresid kurdavad, raske elu kohta facebooki status update-i teevad vms. Aga blogi.. on ju selline hea koht, kuhu võib kõik oma mõtted kirja panna. Just nimelt ENDA mõtted. Ilma midagi väänamata. Et saaks endast välja. Ja tegelikult see, mis siit nüüd tuleb, ei olegi ehk niivõrd kurtmine, kirumine, hädaldamine, vaid pigem arutelu iseendaga, diskussioon, mentaalne dialoog.
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, MIKS OMETI on nii igapäevane ja elementaarne asi nagu inimsuhted niiiii keeruline. Kas olen tõepoolest mina nii raske isiksus. Naljakas...ma pole tavaliselt kunagi olnud mingi suur inimestega tülli mineja. Olen endaarvates suhteliselt tolereeriv kõigi suhtes. Loomulikult on mu peas mõtted, et "oh, see tüüp on ikka nii äge!" ning paraku ka "õehh, ma vist ei salli teda eriti", aga üldiselt nagu suudan kõigiga sooje suhteid hoida. Ometi on aga viimasel ajal tekkinud mingi üks-kaks inimest, kellega lihtsalt on draama draama otsa. Me ei ole otseselt riius. Aga me oleme lihtsalt ebastabiilsed. Kord oleme nö "bestikad", jagame teineteisega oma vägagi isiklikke ja veidi intiimseidki asju, räägime maailmaasjadest.. järgmisel hetkel võime mitu päeva käituda, nagu ei tunnekski teineteist. See kõik kokku on lihtsalt nii väsitav. Ma ei süüdista kedagi. Ma olen ise ilmselt ka üks paras frukt. Kiindun eneselegi märkamatult ja klammerdun. Ja kui ei saa enam vb niipalju tähelepanu, nagu korraks loodan, siis isegi ei solvu ega midagi, aga lihtsalt tõmbun endasse ja ei tahagi nagu üldse enam temaga tegemist teha.
Ma kirjutan, sest et praegu on jälle nagu üks hetk, kus ma tunnen, et ma nii väga igatsen teatud inimesi, aga kohe ei kipu neid emotsioone välja näitama, sest no kes see muu ikka on, kes lõppkokkuvõttes nö peksa saab.......mnjh.
Ma ei taha jätta muljet, a la , et ma olen nii hea inimene ja keegi minust ei hooli bääää... Pigem lihtsalt mõtlen, miks on nõnda, et inimesed ei võiks vastastikku tunda teineteise vastu täpselt samu emotsioone. Mul on olnud paar korda vastupidiseid olukordi ka, kus keegi minu arvates mulle mitte väga lähedane inimene ütleb mulle, et igatseb või armastab mind..ja see tundub minu jaoks nagu midagi väga lambist ja ma kohe üldse ei suuda seda tõsiselt võtta.
Sellistel hetkedel nagu praegu, ma mõistan, kui valus see tegelikult on, kui sind (pidevalt) sõna otseses mõttes eemale lükatakse.
Üks asi veel, mis seostub selle situatsiooniga. Mõtle, kui väga Jeesus meid armastab. Kõiki inimesi. Kui palju on aga neid, kel Temast täiesti savi on. Ning kui palju haiget see Jeesusele teha võib...
Need ongi vist asjad, millele hakkad mõtlema alles siis, kui oled ise analoogses olukorras. Vot...
Ma ei taha jätta muljet, nagu ma oleks ilgelt kurb ja elu on raske ja kõik sakib ja bla bla bla. Okei, jah, ma tegelikult olen täna küll veidi tujust ära. Aga minus leidub siiski positiivsust. Oli ilus ilm, päike paistis, proov läks kenasti.
Kolmapäeval kl 19 on Otsakooli saalis lauljate kontsertarvestus. Tule ka kuulama!
Ja lõpetuseks üks ilus laul (küll vist mainstream juba, aga tõesti liigutab)
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, MIKS OMETI on nii igapäevane ja elementaarne asi nagu inimsuhted niiiii keeruline. Kas olen tõepoolest mina nii raske isiksus. Naljakas...ma pole tavaliselt kunagi olnud mingi suur inimestega tülli mineja. Olen endaarvates suhteliselt tolereeriv kõigi suhtes. Loomulikult on mu peas mõtted, et "oh, see tüüp on ikka nii äge!" ning paraku ka "õehh, ma vist ei salli teda eriti", aga üldiselt nagu suudan kõigiga sooje suhteid hoida. Ometi on aga viimasel ajal tekkinud mingi üks-kaks inimest, kellega lihtsalt on draama draama otsa. Me ei ole otseselt riius. Aga me oleme lihtsalt ebastabiilsed. Kord oleme nö "bestikad", jagame teineteisega oma vägagi isiklikke ja veidi intiimseidki asju, räägime maailmaasjadest.. järgmisel hetkel võime mitu päeva käituda, nagu ei tunnekski teineteist. See kõik kokku on lihtsalt nii väsitav. Ma ei süüdista kedagi. Ma olen ise ilmselt ka üks paras frukt. Kiindun eneselegi märkamatult ja klammerdun. Ja kui ei saa enam vb niipalju tähelepanu, nagu korraks loodan, siis isegi ei solvu ega midagi, aga lihtsalt tõmbun endasse ja ei tahagi nagu üldse enam temaga tegemist teha.
Ma kirjutan, sest et praegu on jälle nagu üks hetk, kus ma tunnen, et ma nii väga igatsen teatud inimesi, aga kohe ei kipu neid emotsioone välja näitama, sest no kes see muu ikka on, kes lõppkokkuvõttes nö peksa saab.......mnjh.
Ma ei taha jätta muljet, a la , et ma olen nii hea inimene ja keegi minust ei hooli bääää... Pigem lihtsalt mõtlen, miks on nõnda, et inimesed ei võiks vastastikku tunda teineteise vastu täpselt samu emotsioone. Mul on olnud paar korda vastupidiseid olukordi ka, kus keegi minu arvates mulle mitte väga lähedane inimene ütleb mulle, et igatseb või armastab mind..ja see tundub minu jaoks nagu midagi väga lambist ja ma kohe üldse ei suuda seda tõsiselt võtta.
Sellistel hetkedel nagu praegu, ma mõistan, kui valus see tegelikult on, kui sind (pidevalt) sõna otseses mõttes eemale lükatakse.
Üks asi veel, mis seostub selle situatsiooniga. Mõtle, kui väga Jeesus meid armastab. Kõiki inimesi. Kui palju on aga neid, kel Temast täiesti savi on. Ning kui palju haiget see Jeesusele teha võib...
Need ongi vist asjad, millele hakkad mõtlema alles siis, kui oled ise analoogses olukorras. Vot...
Ma ei taha jätta muljet, nagu ma oleks ilgelt kurb ja elu on raske ja kõik sakib ja bla bla bla. Okei, jah, ma tegelikult olen täna küll veidi tujust ära. Aga minus leidub siiski positiivsust. Oli ilus ilm, päike paistis, proov läks kenasti.
Kolmapäeval kl 19 on Otsakooli saalis lauljate kontsertarvestus. Tule ka kuulama!
Ja lõpetuseks üks ilus laul (küll vist mainstream juba, aga tõesti liigutab)
Sunday, October 16, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)



