Sunday, July 18, 2010

Ma rõõmus nii!

Täna oli viimane päev suvefestivali. Väga lahe! Tõsiselt! Väga-väga lahe! Ootamatud soololaulmised on ka alati kihvtid. Aga no on noh! Ja täna oli hea bänd kah. Kurb, et läbi sai. Ma oleks heameelega sinna edasi laulma jäänud..


Kojutulek oli ekstreemne. Igatahes ma jätsin rongiplaani koju ja ma mäletasin häguselt, et kl 18.11 vist läks üks rong. Läkski. Õnneks. Jõudsin barely rongi, kui esimesed vihmapiisad tulid. Olin rongis. Rong hakkas liikuma. Pääskülas jäi rong seisma. Ńo peatus oli. Aga kõik inimesid olid juba peale tulnd ja maha läind, kes tahtsid, aga ikka ta seisis. Vahel ta jah seisab, kui mingit rongi ootab, mis vastassuunast tulema peaks, aga vastassuuna rong oli ka ära läinud juba. Me ikka veel seisime. Ja siis ühel hetkel kostab rongijuhi mahe hääl: "Lugupeetud reisijad, tehnilistel põhjustel jääme siia seisma teadmata ajaks!" Ahhaaaa. Kohe tuli see Kehra nali meelde (vaata 21. veebruari blogipostitust). Mul kohe ei vea nende rongidega :D Igatahes olime seal umbes 20 mintsa passinud ja ma oleks seal edasigi olnd, sest seal oli ju soe ja kuiv, samal ajal kui väljas oli padukas. Aga no.... mul oli hirmus põiekas :$ Ja mul oli tunne, et kui ma kohe koju ei saa, siis ma teen lihtsalt püksi :D Ning siis ma helistasin issile. Ning mu armas daddy oligi nii helde ja sõitis läbi koerailma ja tuli läbi kahe sõna otseses mõttes mere mulle järgi Raba bussipeatusesse. Teda oodates tundus aeg täiesti igavikuna. Ja mul oli endiselt põiekas :D Ning lisaboonusena sõitis must umbes 3 autot mööda nii, et ma olin täiesti läbimärg. Ja äike oli mul täpselt peakohal ning mürin oli nagu lõvimöire.. Aga näed. Kodus ma olen ning elus ning terve ka veel. Jällegi on, mida meenutada! Cool.


Ning nüüd. Avastasin mingi loo.. Owl City - Fireflies. Ning ma olen lummuses. Selle loo intro on eriti lahe. Lugu ise on ka päris lahe!

Saturday, July 17, 2010

2348

Mul on laul. Mul on ootusärevus. Mul on üks häälest ära klaver. Mul on mõtted ja mul on käekesed. Mul on Jumal ja on palved. Mul on soovid ja on tänud. Mul on väsimus. Mul on puhkus. Mul on suvi. Mul on töö läbi. Mul on saladus. Mul on veel üks saladus. Mul on jälle lühikesed küüned (aga see pole saladus). Mul on kael veidi valus. Mul on kõht tühi. Mul on tegelikult süüa. Mul on jäätist. Mul on palju jäätist. Mul on head inimesed. Mul on inimesed, keda ma vahel ei mõista. Mul on inimesed, keda ma mõistan peaaegu alati. Aga nad kõik on head inimesed. Mul on praegu hea olla.

Wednesday, July 14, 2010

Don't you worry 'bout the thing

Miks mul arvuti näitab, et netti pole?
Miks mu selg valutab?
Miks ma virisen selle palavuse üle, kui tegelt on ju hea, kui on soe ning tuult ei ole ning vihma ei saja ning.........?
Miks ma nii ilusa ilmaga toas istun?
Miks on nii, et mul on homme ja ülehomme viimased tööpäevad ning tegelt nüüd ma olen tööga juba nii harjund, et võiks nagu päriselt tööle hakata, aga nüüd saab hoopiski läbi see nali?
Miks ma kuulan viimased pool tundi ühte ning sama laulu?
Miks mu krunn ei püsi nii nagu ma tahan?
Miks mul on kõht nii tühi ning söögiks peab olema ainult mingit kahtlast tatraputru?
Miks mu termomeeter näitab õues 40 kraadi? (sest päike paistab talle peale, ma tean)
Miks ma olen täna teinud täpselt 0 kasulikku asja?




Okei. Panen vähemalt pilte teile vaatamiseks viimase aja sündmustest, et oleks natukenegi särtsu ja sädet siin blogilas.
Alustame algusest.
Need kaks pilti on tehtud kuskil Rakvere kandis. Teine oligi vist Rakveres.

Carol tuli ükspäev Sauele. Ning meie kolm hullukest said taas kokku!

Anniga käisime üksõhtu Vääna rannas.
Sindia ning põnnidega käisime eile Viitnal.


C'est tout!

Saturday, July 3, 2010

Bye-bye (not blackbird..)

Anni versioon minu ootamatust koolivahetusest: In your face, TIK, ma lähen minema!


Aga aitäh kõigile, kes on mind selle närvilise aja ning raske otsuse langetamisel toetanud. Kõige suurem tänu Jumalale!

Friday, June 25, 2010

For you...

...I'd give up all I own.
And move to a communist country
if you came with me, of course.
And I'd file my nails
so they don't hurt you.
And lose those pounds.
And learn about football.
If it made you stay...
But you won't.
You won't.

Saturday, June 19, 2010

Peaaegu kümme

Kell on natuke vähe. Praegu on ilus, aga varsti pidi hakkama vihma sadama. Juhhei, sest mul on seljas lilla kleidike, mille Kadi mulle Hispaaniast tõi. Igatahes lähen ma mõne aja pärast kooli seoses gümnaasiumi lõpuaktusega. (jaa, mul on täna vaba päev!) Mõtlesime emaga, et ah, võtaks ise ka juba mingi paberi sealt ära, koolis käidud küll...
Nii tore on ennast vahel üles lüüa :P Tüdrukute rõõmud :D Ma viitsisin eile öösel isegi küüned ära lakkida, mida ma tegelt kunagi teha ei viitsi ja pole ka ausalt öeldes väga mõtet, sest töö juures kulub lakk kohe maha ja siis on ilust asi kaugel. Igatahes adios, mu sõbrad, kool ootab!

Ma tahan öelda veel suured tänusõnad oma kodugrupikesele, vahet pole, kas te seda loete või mitte, aga te olete mulle ikka äraütlemata kallid...

Sunday, June 13, 2010

Ära kohku ja ära karda!

Kui tihti Piiblit kätte võttes hakkad sa seda lugema täiesti random kohast? Varem tegin ma seda peaaegu kogu aeg, viimasel ajal enam praktiliselt üldse mitte. Siiski aga, kui Piibli mõnest suvalisest kohast lahti teen, on veider mõelda, et tegelikult väga-väga tihti tulevad mulle ette ühed ja samad kindlad kirjakohad. Kirjakohad, mida on loetud juba teab-kui-palju kordi. Ikka tuleb. Ja jälle tuleb. Üks ja sama salm. Üks neist kirjakohtadest on minu puhul näiteks Joosua raamatust 1. peatükk 9. salm: "Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!"
Ja miks see salm mulle siis nii tihti sõna otseses mõttes ette kargab? Vahel paratamatult ma olen j ä l l e seda salmi avastades mõelnud, et.... võinoh, tegelt ei mõtlegi enam midagi. Lihtsalt vaadanud, et ah jälle see sama, et seda nii palju kordi loetud, mul on pigem midagi muud kosutuseks vaja. Aga ilmselgelt on see nii vale, mida ma teen. Sest see salm tuleb ette ikka ja jälle. Ja siis, järsku jõuab kohale, et tegelikult Jumal tahab, et ma seda loeksin. Jah, ma olen seda lugenud. Aga kas mitte asjast piisavalt aru saanud või siis kuidagi ülejala lugenud või mitte kaasa mõelnud. Seega tuleb uuest lugeda. Kas või sajandat korda. Ja tulebki. Ja jälle tuleb: "Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!" Lugesid läbi.. Onju julgustav. Aga loe uuesti: "Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!" Jõudis rohkem kohale? Loe ükskord veel. Mõttega: "Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!" Saad aru? KÕIKJAL. Ja Jumala Sõna keelab mul karta, sest Jumal on kõikjal minuga. Ta ütleb selgesti: "Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev!" Ja nii ongi. Kui Jumal on iga päev me kõrval, ei pea me mitte millegi ees hirmu tundma. Mitte millegi! See on nii raske asi, millest aru saada. Ja ikka inimesed, kaasa arvatud või isegi kuskil eesotsas mina, püüavad mõelda ise, teha ise, öelda ise...ise ise ise. Aga nii ei saa! Jumalat on vaja! Sest ainult Jumala plaani järgi, mis on lihtsalt niivõrd geniaalne, et sellest täiuslikumat ei ole kogu universumis, saame elada nii, et me ei pea mitte midagi kartma, sest seda ütleb Jumala Sõna. Tõepoolest, väga tihti inimesed ei mõista seda. Mina ei mõista seda. Aga ma ei pea t õ e s t i mitte midagi kartma, sest Jumal on minuga. See ei ole lihtsalt mingi udujutt. See on Jumala Sõna! Jumal on meiega kõikjal, kuhu me läheme. Aamen.