Kirjutada oleks iseenesest ju palju(st).

Minu eelmise postituse hirmud on nüüdseks möödas. Lennukiga lendamine on ära proovitud (ei meeldi eriti...mina, pikakoivaline, ei mahu sinna ära) ja täna hommikul oli ka operatsioon (pikem jutt sellest allpool).

Inglismaa reis oli supermegahüperdupercool! Ma ei hakka sellest pikka juttu kirjutama, sest paljude blogid on sellest juttu täis. Nt Liisu või Siku blogi. Aga väike kokkuvõte:

Palju lambaid, kahe kraaniga kausid, minu lahe bed buddy Liisu (vahel mitte nii buddy, aga tegelt ikkagi väga hea buddy!), meie äge seltskond, coolid inglased, lahe keel ja erinevad aksendid, meie pere koer Jimmy, massive voodi, liiga palju asju liiga väikese kohvri kohta, suurepärased toidud ja pidev liiga täis kõhu tunne.. and last but not least: head teenistused, ülistus, eestpalved jne jne jne jne jne. 

JIMMY!!!

Külakostiks ja tänutäheks

Sikukesega Roseberry Toppingul

Kahe hälvikuga bussis

Kogu seltskond Roseberry Toppingul

Heiks tahtis ka veel sinna telefoniputkasse mahtuda, aga no ei mahtund. Liiga suur.

ALTOS

Liisukesekesega Roseberry Toppingul

Eile.

Õhtul esines härra Hancock oma bändiga. Päris cool oli, aga mulle isiklikult meeldis see bassipoiss Miller natukene rohkem. Herbie jazz on vahetevahel kuidagi.... liiiga....free.. võinoh.. atonaalne ka... :D

Täna.

Pidin olema kella 8st Magdaleena haiglas. Jõudsime juba mingi 7.30 :S. Passisime natuke aega ja siis võttis administraator meid vastu. Rääkis natuke tähtsat juttu ja saatis mind lifti peale. Sõitsin neljandale korrusele. Pidin sealt kinni püüdma ühe õe ja andma talle kausta, mille administraator mulle alt kaasa andis. Õde võttis mu vastu, viis mingisse ruumi. Mõõtis rõhku, kuulas, küsis üle vajaliku info minu allergiate, krooniliste haiguste, suitsetamis- ja joomisharjumuste kohta jne. Siis viis mu palatisse. Andis selle totaka pidžaama selga ja oligi minek. Kaks korrust alla. Vahepeal liitus veel üks õde. Sõitsime selle ratastega voodiga opitoa kõrvale. Mind pandi sinna voodile istuma, anti väärakas mütsike pähe ja öeldi, et oodake. Ei läinud väga kaua aega, kui öeldi, et astuge edasi (opisaali siis). Kõndisin sisse, heitsin käsu peale mingile kitsale rohelisele linale pikale ja tundsin järsku, kuidas väike närv endast märku annab. Opituba oli täis vene keelt kõnelevaid tädisid ja raadiost kostis mingi vene tümps. Küsiti, kas tahan opi ajal magada.. Vastasin, et jah. Selle peale imestati, et kes mind nõnda hirmutanud on... Ei tea. Seejärel võeti mu parem käsi ja topiti veeni mingi kanüül, mis oli ühenduses mingi tilgutiga. Siis tuli mingi noormees, kelle nägu ma ei näinud, aga ainult kuulsin, kuidas ta ütles, et tere, ma olen sinu narkoosiarst. Küsiti veelkord, kas ma tahan opi ajal magada. Vastasin jälle, et jah. Võeti uuesti mu käsi ja öeldi, et nüüd võib veidi valus olla... Aga valu ei tulnud. Ei tulnudki. Ja oligi kõik. Täiesti pekkis, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, aga järgmisel hetkel ma juba ärkasin üles! Saate aru, ma polnud omast arust veel magamagi jäänud ja ma juba ärkasin. Täiesti freaky värk. Opp oli läbi. Täiega külm oli, kuigi mulle oli keegi hea inimene vähemalt kolm tekki peale visanud. Ma olin täiesti võõras ruumis, teises voodis... väga imelik. Mingi õde tuli mu ligi ja küsis, kuidas ma end tunnen. Vastasin, et imelikult. Ja ütlesin, et väga külm on, aga tal tundus sellest suht savi olevat :D Eniveis. Ükshaaval käisid mingid õed mind vaatamas ja kõik küsisid, et kuidas ma ennast tunnen. Seejärel viidi mind mu palatisse. Liftis küsisin õe käest, et miks kurgus nii imelik tunne on. Vastas, et jah, see on normaalne, see on kõrimask või kurgumask.. (mis iganes see ka siis poleks. Ma ei viitsind rohkem küsida) Palatisse jõudes näidati, et siin on pult, millega võib mängida (see, mis tõstab voodi peatsit või jalutsit vastavalt, kuidas nuppe vajutada) ja kellake, millele vajutades sai õde kutsuda. Ja jäetigi mind omapäi. Ma lihtsalt magasin. Aga ma tundsin end üllatavalt hästi. Tõega. Ma kujutasin ette, et pärast narkoosi ma olen täiesti zombi ja et põlv valutab väga, aga mitte midagi polnud. Magasin paar tundi, vahepeal käisid õed kordamööda vaatamas, tekki kohendamas ja tilgutit ära võtmas. Aa. Kummeliteed anti ka. see tõi sooja tunde ja natuke leevendas seda imelikku tunnet kurgus. Varsti tulid emps ja paps mulle külla ja siis tuli ka doktor. Öeldi, et menisk oli väga kahjustada saanud ja seda ei õnnestunud päästa. Tuli ära lõigata. Nojah. Küsimuse peale, et mis see meniski puudumine teeb, öeldi, et muud midagi, ainult, et liigesed logisevad rohkem. :S Jälle midagi imelikku. Logisevad liigesed. Appi! Enne kojuminekut küsiti veel sada korda üle, ega mul pea ringi ei käi. Anti veel makarone hakkliha kastmega süüa, mis oleks olnud väga head, kui oleks ometi soojalt serveeritud, aga ei. Poolleiged olid need :S Ja põhimõtteliselt koju mind lastigi. Esimesed paar sammu tegin karkude abil, aga praegu olen juba täiesti omal jalal. Tõesti imelik. Ma olin kuidagi palju hullemaks valmis. Põlv ei valuta, olemine on täitsa selge... Weird.. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et tänu Jumalale ja tänu kõikidele palvetajatele. See läks tõesti kergelt.

Nüüd ma pean hakkama füsioterapeudi juures käima, kes näitab mulle mingeid harjutusi ning mu põlv näeb siiski veel üsna kole välja. Aga loodame, et paraneb!