Ma olen juba teab-mitu korda teinud lahti new post lehe ja siis selle uuesti canceldanud, kuna mõistnud, et ei ole praegu uue postituse aeg. Aga nüüd see ikkagist tuleb. Midagi peab endast välja saama vahepeal.
Kõik on nii segane. Suhteliselt tihti küsitakse, et kuidas läheb.. Ei oskagi midagi öelda. Iseenesest ei saa ju millegi üle kurta. Aga hakkad siis mõtlema, kas läheb hästi? No ei lähe ju tegelikult just hiilgavalt! Siis mõtled.. Kõik on segane. Mõtled veel. Ja aina segasemaks kõik muutub.
Meil tuli see eile Lauraga bussis jutuks, et tuju kõigub viimasel ajal tohutult. Jah. See on tõesti nii. Ühel hetkel valdab rõõm.. sõbrad on ümberringi.. kõik on hästi! Juba järgmisel hetkel tuletavad end meelde mõned totakad probleemid, mis võiksid end üldse mitte meelde tuletada.. Ja siis tundubki kõik natuke melanhoolne. Eriti veel siis, kui oma melanhoolsust kellegi teisega jagada. Samas seda on vahel vaja, ma usun, leida omale keegi, kes oleks nõus kuulama, jagama, lohutama...
Täna hommikul, kui olin GLS konverentsile (rongiga) sõitmas, juhtus midagi väga hirmsat. Kuskil Laagri ja Pääsküla peatuste vahel ülekäigu kohal rong järsku vilistas pikalt ja pidurdas. Rong jäi seisma. Täiesti lambise kohapeal. Inimesed olid segaduses. Mõne aja pärast läks üks uudishimulik naisterahvas uurima, et mis toimub. Öeldi, et üks naine oli rongi ette hüpanud.
...
...
...
Ma ei saa aru.......... Ma olin rongis, mis ajas alla inimese... See on lihtsalt....... õudne! Nii-nii õudne! Seisime seal ülekäigu juures ikka päris pikka aega. Ootasime politseid ja kiirabi ning lisaks panime ka kinni autode ning busside liikluse, kes üle raudtee plaanisid sõita. Selle aja sees, kui seal passisime, ma imestasin, mismoodi inimesed rongis said nii rahulikud olla. Võinoh. Ma ütleks, et mitte rahulikud, aga sellised vastikult uudishimulikult lihtsalt. Kui tuldi teatama, et tõepoolest sõitsime inimesele otsa, jättis mu süda sõna otseses mõttes ühe löögi vahele. Pisarad tulid silma ja olemine sai väga ikka muserdatud ilme. Teised inimesed lihtsalt vahtisid välja ja vatrasid teemadel, et "huvitav, kas..." ja "huvitav ikka, mismoodi..." ja noh.. olid sellised uudishimulikud ja imelikud. Minu meelest.
Tuju oli tükk aega päris nullis või lausa miinuses. Imelik. See oli minu jaoks täiesti tundmatu naine.. Miks see õnnetus mind nõnda puudutas?. Aga lihtsalt see väike asjaolu, et ma olin juhuslikult selles rongis, mis sellele naisele otsa sõitis, suutis selle olukorra nii domineerivaks muuta, et võttis päris mitu korda päeva jooksul mu üle võimust. Kui olin GLSile jõudnud ning esimene loeng oli lõppenud, rääkisin armsa Krissuga sellest, mis oli juhtunud.. Me läksime palvetama.. Lootsin, et see naine jäi ellu, et isegi, kui ta plaanis enesetappu, oleks see ebaõnnestunud, et Jumal võiks anda talle teise võimaluse ning et ta võiks õppida tundma elu väärtusi. Aga mõne aja eest, kui koju jõudsin, võtsin uudised lahti..ning sain teada, et kahjuks hukkus naine sündmuskohal. Ma ei oska midagi enam öelda.. Kõik on nii imelik.
Nii palju asju on valesti...Oeh.. Inimesed käituvad imelikult.. Kõik on lihtsalt nii imelik.
No comments:
Post a Comment