Monday, November 7, 2011

Vahel (nagu näiteks praegu) ma tõesti sooviksin, et mul oleks haugi mälu...




Kõik saab korda!

Tuesday, October 25, 2011

ŠnääfŠnääf

Mulle üldiselt ei meeldi, kui internetiasukad avalikult oma muresid kurdavad, raske elu kohta facebooki status update-i teevad vms. Aga blogi.. on ju selline hea koht, kuhu võib kõik oma mõtted kirja panna. Just nimelt ENDA mõtted. Ilma midagi väänamata. Et saaks endast välja. Ja tegelikult see, mis siit nüüd tuleb, ei olegi ehk niivõrd kurtmine, kirumine, hädaldamine, vaid pigem arutelu iseendaga, diskussioon, mentaalne dialoog.

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, MIKS OMETI on nii igapäevane ja elementaarne asi nagu inimsuhted niiiii keeruline. Kas olen tõepoolest mina nii raske isiksus. Naljakas...ma pole tavaliselt kunagi olnud mingi suur inimestega tülli mineja. Olen endaarvates suhteliselt tolereeriv kõigi suhtes. Loomulikult on mu peas mõtted, et "oh, see tüüp on ikka nii äge!" ning paraku ka "õehh, ma vist ei salli teda eriti", aga üldiselt nagu suudan kõigiga sooje suhteid hoida. Ometi on aga viimasel ajal tekkinud mingi üks-kaks inimest, kellega lihtsalt on draama draama otsa. Me ei ole otseselt riius. Aga me oleme lihtsalt ebastabiilsed. Kord oleme nö "bestikad", jagame teineteisega oma vägagi isiklikke ja veidi intiimseidki asju, räägime maailmaasjadest.. järgmisel hetkel võime mitu päeva käituda, nagu ei tunnekski teineteist. See kõik kokku on lihtsalt nii väsitav. Ma ei süüdista kedagi. Ma olen ise ilmselt ka üks paras frukt. Kiindun eneselegi märkamatult ja klammerdun. Ja kui ei saa enam vb niipalju tähelepanu, nagu korraks loodan, siis isegi ei solvu ega midagi, aga lihtsalt tõmbun endasse ja ei tahagi nagu üldse enam temaga tegemist teha.

Ma kirjutan, sest et praegu on jälle nagu üks hetk, kus ma tunnen, et ma nii väga igatsen teatud inimesi, aga kohe ei kipu neid emotsioone välja näitama, sest no kes see muu ikka on, kes lõppkokkuvõttes nö peksa saab.......mnjh.

Ma ei taha jätta muljet, a la , et ma olen nii hea inimene ja keegi minust ei hooli bääää... Pigem lihtsalt mõtlen, miks on nõnda, et inimesed ei võiks vastastikku tunda teineteise vastu täpselt samu emotsioone. Mul on olnud paar korda vastupidiseid olukordi ka, kus keegi minu arvates mulle mitte väga lähedane inimene ütleb mulle, et igatseb või armastab mind..ja see tundub minu jaoks nagu midagi väga lambist ja ma kohe üldse ei suuda seda tõsiselt võtta.
Sellistel hetkedel nagu praegu, ma mõistan, kui valus see tegelikult on, kui sind (pidevalt) sõna otseses mõttes eemale lükatakse.

Üks asi veel, mis seostub selle situatsiooniga. Mõtle, kui väga Jeesus meid armastab. Kõiki inimesi. Kui palju on aga neid, kel Temast täiesti savi on. Ning kui palju haiget see Jeesusele teha võib...

Need ongi vist asjad, millele hakkad mõtlema alles siis, kui oled ise analoogses olukorras. Vot...

Ma ei taha jätta muljet, nagu ma oleks ilgelt kurb ja elu on raske ja kõik sakib ja bla bla bla. Okei, jah, ma tegelikult olen täna küll veidi tujust ära. Aga minus leidub siiski positiivsust. Oli ilus ilm, päike paistis, proov läks kenasti.

Kolmapäeval kl 19 on Otsakooli saalis lauljate kontsertarvestus. Tule ka kuulama!

Ja lõpetuseks üks ilus laul (küll vist mainstream juba, aga tõesti liigutab)

Sunday, October 16, 2011

Wednesday, September 14, 2011

Kas kaks nädalat on pikk aeg vaikimiseks? Kas pettunud olla on õigustatud? Kas inimese ignoreerimine on patt? Verbaalne ignoreerimine, kui nii võib öelda. Me vaatame läbi arvutiekraani peegelduse teineteisele kogemata üheaegselt otsa. Kerge naeruturtsakas maandub me mõlema näos, aga me mõlemad teame, et see ei või kaua kesta. Mõne silmapilgu pärast jätame taas mulje, nagu midagi poleks juhtunud.

Ma olen andestanud, aga ma ei taha sinuga rääkida. Ei oska sinuga rääkida. Ei julge sinuga rääkida...........

Igatsen sind väga.

Saturday, September 3, 2011

I LOOOOVE MY LIFE!!!!!!!!!!!

Uskumatu, kui vähe on õnneks vaja! Olen Karlil ja Lyynil külas. Õpime Lyyniga laule, nad valmistuvad Bulgaariasse sõiduks. Seal mingi fancy pulm. Räägime Lyyniga köögis juttu, sööme šokolaadi, kui järsku teisest toast hüütakse: "LINDA!!!". Rooman kohale. Karl, mõistagi. Küsib, et "kle..tahad jätan korterivõtmed sulle, kuni ära oleme?" No kolm korda võite arvata, mis ma vastasin...

Täiesti uskumatu. USKUMATU!  ANNBILIIIIVAABÖÖÖL!!!!!!
Sellised rõõmustavad asjad tulevad kuidagi nii lampi alati.

Ühesõnaga. Olen lihtsalt supermegahüperduperexcited wiiiiiiiiiiii yahoooo yayaaaayyayayyyyzzzzz!

Kena korter. Tallinna KESKLINNAS! Täiesti minu päralt! Viis mintsa kooli! Mittesõltumine bussidest-rongidest-marsadest...millest iganes veel!!! Kujutad ette! Ma usun, et inimest, kes pole 18 aastat bussidega loksunud, jätaks selline asi üsna külmaks. Aga mind... OI EI!! Lihtsalt suurepärane! USKUMATU! Ma tõesti ei arvanud veel täna hommikul, et homme kolima hakkan. Küll ainult nädalakeseks. KÕIGEST NÄDAL. =( Ning ma elan nüüd ju üksi. Aga see on midagi, millest olen kaua aega puudust tundnud. Emps ütles, et see on minust ääretult isekas nii mõelda :D, aga ma tahan sõltuda eikellestki. Usun, et nädal aega võib olla selleks peaaegu vast piisavgi. Lõppude lõpuks olen ju minagi sotsiaalne elukas, kes inimesi enda ümber vajab. Aga ikka niiiii hea! Oivaline! Vapustav!
Armastan oma elu! Armastan oma venda! Armastan Tallinna!!!

Aga et siis Raua 55. Võite kohvile tulla!

Friday, September 2, 2011

sucks to be you...

Milles asi? Ma ei oska inimestega suhelda. Inimesed ei oska minuga suhelda. Ma olen kinnine ja paljude arvates külm. Ma ei oska end avada. Mõnele avan end vastupidi jällegist liiga palju, muutudes ehk pealetükkivaks ning tüütukski. See on üsna keeruline värk, millele ma nii meeletult palju mõtlen, et ajud on täitsa krussis, ja mille pärast ma tohutult palju põen ja tihti väga kurb olen, aga teha ei oska midagi. Mitte midagi! Kahju.




Aga et mitte masendavaks muuta seda blogilat siin, siis....



...kuhu me eelmises postituses pooleli jäime? Ahhaa. Suvi on läbi. Kõik virisevad, ma olen rõõmus. Armastan kooli! Armastan harjutamist! Armastan eriala, armastan solfi ja Tõnu Laikret :D armastan peaaegu kõiki tunde! Ei armasta seda, et kevadel pean hakkama siiski eksameid tegema, aga Otsa üldained on (eriti pärast TIKi...khmmmm) päris "heal" tasemel küll =D
See nädal on olnud tegelikult suhteliselt igav. Mitte midagi ei toimu. Järgmine nädal saab vast rohkem ringi joosta. Kool on uusi nägusid täis. Rääkinud olen veel vääääga vähestega. Lauljaid on meie kooli sattunud niivõrd palju, et kohati on tunne, et meie areng on pärssimisohus. Kui bändis on ikka neli või viis lauljat, siis ei ole väga hästi ning kõigile paratamatult ei leia rakendust. Eks näis, kuidas see nali meil kujunema hakkab.

Mis veel. Sain vahepeal tädiks! Palju õnne mulle! Täisealiseks sain ka. Palju õnne again!



See pisike imenunnu tegelane siis.

Sindiaga käisime väikesel photoshoodil. Lasnamäel :D:D:D. Põhimõtteliselt oligi nii, et läksime ta majast üle tee, aga jõudsime ühte väga cooli kohta, mis oli kärast ja mürast suhteliselt eemal. Seal oli üks äge paekivisein, millel ronimisega ma oma skille jälle täiustada sain, ning mingi aasa moodi asi. Jäi mulje, et see on suht popp mingi peo- ja grillikoht, sest prügi ja muud pahna, mustust oli seal üsna palju. Küll aga sattusime sinna ühel pärastlõunal. Siis polnd seal kedagi. Ning ka järgmisel hommikul käisime, kuid tundus, et vahepeal oli mingi ilge läbu olnud seal. Klaasikilde oli kuidagi tunduvalt rohkem samade kohtade peal, kus eelneval õhtupoolikul ning paar üksikut jorssi tuias ka ringi. Kuid mõned tulemused siis:


C'est tout. (ohh, prantsuse keelest tunnen küll veits puudust. seda mulle otsas ei õpetata =( :D )

PS. Beyoncé-i armastan ka!

Monday, August 8, 2011

It's all good

Kõik on vist hästi. Mul on täna eriliselt hea tuju. Ma ei tea miks. Ei loe see, et mul on päris murettekitavad unehäired juba viimased kaks kuud (ma ei tee nalja). Ei loe see, et paar päeva tagasi sain ma hakkama ühe suurima lollusega, mis üks küllaltki teismeline tüdruk eales korraldada võiks..see pole mulle endalegi veel hästi kohale jõudnud. Ei loe see, et mu tuba on üsnagi seapesa sarnane. Minul on täna hea tuju! Hommikust saati mängib mul ainult rõõmus muusika ja peas on ainult rõõmsad mõtted! Aga ma ei tea, miks. Kas ma olen kahtlane?


Aga.

Mul oli kontsert. Päris esimene. Tore ja ilus oli. Soovitan tegelikult minna teistelegi kontsertidele Luscher&Matieseni veiniterrassile Kohtu 12, see on tõsiselt kaunis koht.





 niisiis mina ↑ ning mu armsad sõbrad ↓


Liiiiiisukas sai eile 20! Selle auks oli päris uhke (ma-lootsin-et-süldi-aga-siiski-mitte) pralle!!! Ikkagi juubel nooh!
Natuke olen õnnetu, et ma Oleviste laagrisse ei jõudnud see aasta, aga ilmselt olid Jumalal veidi teised plaanid. Vähemalt ei istunud ma sel ajal niisama kodus ega mõelnud, et pekki küll, kui igav on. Mul oli äge! Peamiselt Jumalaga. Aga ka vanematega, Liisuga, Marisega........


Teate, ma ei ole eriline kirjavana, kui aus olla. Mulle tundub see jutt siin niivõrd sisutühi, et ma pigem lihtsalt lõpetan ja loen teiste toredaid blogisid. Mul läheb praegu väga hästi, tahtsin lihtsalt öelda!

Rõõmu!!!