Okei. Võtan end käsile. Kell on muidugi öö, aga praegu tuli tuhin.
Et siis....tere taas...eehh!
Kuidagi liiga palju on mu sees praegu, mis tahab välja saada. Ma olen pikemat aega tundnud ühte igatsust millegi järele. Ei olegi täpselt mõistnud, mis see on. Aga midagi pidevalt justkui kripeldab hingel.
Mul oleks nagu kõik olemas. Sõbrad, muusika, Jumal, pere, kodu, söök.............. jne jne jne.
Aga midagi on puudu noh.
Mõni hetk tagasi ma sattusin üle väga pika aja lugema üht blogi (saladuskatte all võin vast öelda, et see oli Andu blog). Ja ma lihtsalt ei oska kirjeldada, kui suure rahu ja kosutuse, kuid samas motivatsiooni ning arusaama, mis puudu on, see minusse tõi.
Ma ei ole niivõrd ammu tundnud elavat osadust, saanud korralikult ülistada (muusikalises mõttes), tunnen puudust inimestest, kellega rääkida Jumalast, kellega koos palvetada, ülistada.......oeh.. Vot mis on puudu!
Palvetad küll. Oled suhtes Jumalaga. Iga päev. Räägid Talle oma mured ja rõõmud, palud abi, tänad.... Aga see on nagu poolik. Ma ei oska seda paremini seletada. Üha enam ma näen, mismoodi mängib rolli nt see, et meie kodugruppi ei eksisteeri enam. Pole nagu eriti igapäevaselt koos inimestega, kes võiks just selles osas toetada, millest on muidugi kahju.
Anyway.
Kui ma kuulsin neid ülistuslaule ja lugesin mõningaid sissekandeid, mis seal blogis olid........ ma sain lihtsalt niivõrd suure rahuga täidetud.
Aitäh!
Mis veel...
Proovid on, töine on, palav on. Aga päris hea tegelikult ikka. Järgmise aasta pärast natuke põen. Praegu peaks aga hoopis kikukesed ära pesema ja tuttu sättima. Jah. Kell on palju.
Kaitset ja rõõmu!
Saturday, July 9, 2011
Tuesday, February 8, 2011
EestiLaulukeKaksNullÜksÜks
Nii. Tere. Kõik see pere. Long time, no see.
Eile istusime telemajas. Olime seal hommikul kella 10.30st. Ootasime. Saime sonksi. Ootasime. Saime grimmi. Ootasime. Ootasime. Rääkisime juttu. Viskasime nalja. Ootasime. Vahetasime riideid. Saime natuke proovi ja ootasime jälle. Vahepeal sõime ja tuli uni. Siis, oh üllatust, ootasime. Varsti tuli jälle soengut ja meiki natuke kohendada ning sai taaskord oodata. Kostüüm mõne aja pärast taas selga ja kuskil veerand kümne paiku õhtul sai minna LÕPUKS OMETI lava pääle. Jalg ikka tudises all. Vasak kõrvaklapp kukkus (nagu päevases prooviski) jälle kõrvast välja niiet palju end ei kuulnud, aga enam-vähem sai hakkama. Paar kohta olid ikka natuke mustad vist, aga see-eest feel oli über ning laval valitses totaalne girl power! Nii hea oli olla. Ma armastan laval olemist. Ma armastan seda närvikõdi. Ma armastan....selliseid projekte nagu Eesti Laul :D Oh rõõmu!
Paar pildipoissi ka:
.
Eile istusime telemajas. Olime seal hommikul kella 10.30st. Ootasime. Saime sonksi. Ootasime. Saime grimmi. Ootasime. Ootasime. Rääkisime juttu. Viskasime nalja. Ootasime. Vahetasime riideid. Saime natuke proovi ja ootasime jälle. Vahepeal sõime ja tuli uni. Siis, oh üllatust, ootasime. Varsti tuli jälle soengut ja meiki natuke kohendada ning sai taaskord oodata. Kostüüm mõne aja pärast taas selga ja kuskil veerand kümne paiku õhtul sai minna LÕPUKS OMETI lava pääle. Jalg ikka tudises all. Vasak kõrvaklapp kukkus (nagu päevases prooviski) jälle kõrvast välja niiet palju end ei kuulnud, aga enam-vähem sai hakkama. Paar kohta olid ikka natuke mustad vist, aga see-eest feel oli über ning laval valitses totaalne girl power! Nii hea oli olla. Ma armastan laval olemist. Ma armastan seda närvikõdi. Ma armastan....selliseid projekte nagu Eesti Laul :D Oh rõõmu!
Paar pildipoissi ka:
Ülemisel pildil istume telemaja kohvikus ja OOOOOOTAMEEEE. Alumisel oleme laval ja tšillime.
Laupäeval siis, kl 21.35 kõik telekat vaatama. Ärge maha magage, me oleme vist kõige esimene laul!
Sunday, November 14, 2010
Tahan Sulle laulda!
Tahan järgneda Sul haljastel aasadel,
laulda seal Sul "Halleluuja!"
Tahan järgneda Sul sügavais orgudes,
laulda ka seal "Halleluuja!"
Huvitav, mis on Jumala lemmiklaul? Mis on sinu lemmiklaul?
laulda seal Sul "Halleluuja!"
Tahan järgneda Sul sügavais orgudes,
laulda ka seal "Halleluuja!"
Huvitav, mis on Jumala lemmiklaul? Mis on sinu lemmiklaul?
Somebody find me!
Ma olen juba teab-mitu korda teinud lahti new post lehe ja siis selle uuesti canceldanud, kuna mõistnud, et ei ole praegu uue postituse aeg. Aga nüüd see ikkagist tuleb. Midagi peab endast välja saama vahepeal.
Kõik on nii segane. Suhteliselt tihti küsitakse, et kuidas läheb.. Ei oskagi midagi öelda. Iseenesest ei saa ju millegi üle kurta. Aga hakkad siis mõtlema, kas läheb hästi? No ei lähe ju tegelikult just hiilgavalt! Siis mõtled.. Kõik on segane. Mõtled veel. Ja aina segasemaks kõik muutub.
Meil tuli see eile Lauraga bussis jutuks, et tuju kõigub viimasel ajal tohutult. Jah. See on tõesti nii. Ühel hetkel valdab rõõm.. sõbrad on ümberringi.. kõik on hästi! Juba järgmisel hetkel tuletavad end meelde mõned totakad probleemid, mis võiksid end üldse mitte meelde tuletada.. Ja siis tundubki kõik natuke melanhoolne. Eriti veel siis, kui oma melanhoolsust kellegi teisega jagada. Samas seda on vahel vaja, ma usun, leida omale keegi, kes oleks nõus kuulama, jagama, lohutama...
Täna hommikul, kui olin GLS konverentsile (rongiga) sõitmas, juhtus midagi väga hirmsat. Kuskil Laagri ja Pääsküla peatuste vahel ülekäigu kohal rong järsku vilistas pikalt ja pidurdas. Rong jäi seisma. Täiesti lambise kohapeal. Inimesed olid segaduses. Mõne aja pärast läks üks uudishimulik naisterahvas uurima, et mis toimub. Öeldi, et üks naine oli rongi ette hüpanud.
...
...
...
Ma ei saa aru.......... Ma olin rongis, mis ajas alla inimese... See on lihtsalt....... õudne! Nii-nii õudne! Seisime seal ülekäigu juures ikka päris pikka aega. Ootasime politseid ja kiirabi ning lisaks panime ka kinni autode ning busside liikluse, kes üle raudtee plaanisid sõita. Selle aja sees, kui seal passisime, ma imestasin, mismoodi inimesed rongis said nii rahulikud olla. Võinoh. Ma ütleks, et mitte rahulikud, aga sellised vastikult uudishimulikult lihtsalt. Kui tuldi teatama, et tõepoolest sõitsime inimesele otsa, jättis mu süda sõna otseses mõttes ühe löögi vahele. Pisarad tulid silma ja olemine sai väga ikka muserdatud ilme. Teised inimesed lihtsalt vahtisid välja ja vatrasid teemadel, et "huvitav, kas..." ja "huvitav ikka, mismoodi..." ja noh.. olid sellised uudishimulikud ja imelikud. Minu meelest.
Tuju oli tükk aega päris nullis või lausa miinuses. Imelik. See oli minu jaoks täiesti tundmatu naine.. Miks see õnnetus mind nõnda puudutas?. Aga lihtsalt see väike asjaolu, et ma olin juhuslikult selles rongis, mis sellele naisele otsa sõitis, suutis selle olukorra nii domineerivaks muuta, et võttis päris mitu korda päeva jooksul mu üle võimust. Kui olin GLSile jõudnud ning esimene loeng oli lõppenud, rääkisin armsa Krissuga sellest, mis oli juhtunud.. Me läksime palvetama.. Lootsin, et see naine jäi ellu, et isegi, kui ta plaanis enesetappu, oleks see ebaõnnestunud, et Jumal võiks anda talle teise võimaluse ning et ta võiks õppida tundma elu väärtusi. Aga mõne aja eest, kui koju jõudsin, võtsin uudised lahti..ning sain teada, et kahjuks hukkus naine sündmuskohal. Ma ei oska midagi enam öelda.. Kõik on nii imelik.
Nii palju asju on valesti...Oeh.. Inimesed käituvad imelikult.. Kõik on lihtsalt nii imelik.
Kõik on nii segane. Suhteliselt tihti küsitakse, et kuidas läheb.. Ei oskagi midagi öelda. Iseenesest ei saa ju millegi üle kurta. Aga hakkad siis mõtlema, kas läheb hästi? No ei lähe ju tegelikult just hiilgavalt! Siis mõtled.. Kõik on segane. Mõtled veel. Ja aina segasemaks kõik muutub.
Meil tuli see eile Lauraga bussis jutuks, et tuju kõigub viimasel ajal tohutult. Jah. See on tõesti nii. Ühel hetkel valdab rõõm.. sõbrad on ümberringi.. kõik on hästi! Juba järgmisel hetkel tuletavad end meelde mõned totakad probleemid, mis võiksid end üldse mitte meelde tuletada.. Ja siis tundubki kõik natuke melanhoolne. Eriti veel siis, kui oma melanhoolsust kellegi teisega jagada. Samas seda on vahel vaja, ma usun, leida omale keegi, kes oleks nõus kuulama, jagama, lohutama...
Täna hommikul, kui olin GLS konverentsile (rongiga) sõitmas, juhtus midagi väga hirmsat. Kuskil Laagri ja Pääsküla peatuste vahel ülekäigu kohal rong järsku vilistas pikalt ja pidurdas. Rong jäi seisma. Täiesti lambise kohapeal. Inimesed olid segaduses. Mõne aja pärast läks üks uudishimulik naisterahvas uurima, et mis toimub. Öeldi, et üks naine oli rongi ette hüpanud.
...
...
...
Ma ei saa aru.......... Ma olin rongis, mis ajas alla inimese... See on lihtsalt....... õudne! Nii-nii õudne! Seisime seal ülekäigu juures ikka päris pikka aega. Ootasime politseid ja kiirabi ning lisaks panime ka kinni autode ning busside liikluse, kes üle raudtee plaanisid sõita. Selle aja sees, kui seal passisime, ma imestasin, mismoodi inimesed rongis said nii rahulikud olla. Võinoh. Ma ütleks, et mitte rahulikud, aga sellised vastikult uudishimulikult lihtsalt. Kui tuldi teatama, et tõepoolest sõitsime inimesele otsa, jättis mu süda sõna otseses mõttes ühe löögi vahele. Pisarad tulid silma ja olemine sai väga ikka muserdatud ilme. Teised inimesed lihtsalt vahtisid välja ja vatrasid teemadel, et "huvitav, kas..." ja "huvitav ikka, mismoodi..." ja noh.. olid sellised uudishimulikud ja imelikud. Minu meelest.
Tuju oli tükk aega päris nullis või lausa miinuses. Imelik. See oli minu jaoks täiesti tundmatu naine.. Miks see õnnetus mind nõnda puudutas?. Aga lihtsalt see väike asjaolu, et ma olin juhuslikult selles rongis, mis sellele naisele otsa sõitis, suutis selle olukorra nii domineerivaks muuta, et võttis päris mitu korda päeva jooksul mu üle võimust. Kui olin GLSile jõudnud ning esimene loeng oli lõppenud, rääkisin armsa Krissuga sellest, mis oli juhtunud.. Me läksime palvetama.. Lootsin, et see naine jäi ellu, et isegi, kui ta plaanis enesetappu, oleks see ebaõnnestunud, et Jumal võiks anda talle teise võimaluse ning et ta võiks õppida tundma elu väärtusi. Aga mõne aja eest, kui koju jõudsin, võtsin uudised lahti..ning sain teada, et kahjuks hukkus naine sündmuskohal. Ma ei oska midagi enam öelda.. Kõik on nii imelik.
Nii palju asju on valesti...Oeh.. Inimesed käituvad imelikult.. Kõik on lihtsalt nii imelik.
Thursday, November 4, 2010
Kirjutada oleks iseenesest ju palju(st).
Minu eelmise postituse hirmud on nüüdseks möödas. Lennukiga lendamine on ära proovitud (ei meeldi eriti...mina, pikakoivaline, ei mahu sinna ära) ja täna hommikul oli ka operatsioon (pikem jutt sellest allpool).
Inglismaa reis oli supermegahüperdupercool! Ma ei hakka sellest pikka juttu kirjutama, sest paljude blogid on sellest juttu täis. Nt Liisu või Siku blogi. Aga väike kokkuvõte:
Eile.
Õhtul esines härra Hancock oma bändiga. Päris cool oli, aga mulle isiklikult meeldis see bassipoiss Miller natukene rohkem. Herbie jazz on vahetevahel kuidagi.... liiiga....free.. võinoh.. atonaalne ka... :D
Täna.
Pidin olema kella 8st Magdaleena haiglas. Jõudsime juba mingi 7.30 :S. Passisime natuke aega ja siis võttis administraator meid vastu. Rääkis natuke tähtsat juttu ja saatis mind lifti peale. Sõitsin neljandale korrusele. Pidin sealt kinni püüdma ühe õe ja andma talle kausta, mille administraator mulle alt kaasa andis. Õde võttis mu vastu, viis mingisse ruumi. Mõõtis rõhku, kuulas, küsis üle vajaliku info minu allergiate, krooniliste haiguste, suitsetamis- ja joomisharjumuste kohta jne. Siis viis mu palatisse. Andis selle totaka pidžaama selga ja oligi minek. Kaks korrust alla. Vahepeal liitus veel üks õde. Sõitsime selle ratastega voodiga opitoa kõrvale. Mind pandi sinna voodile istuma, anti väärakas mütsike pähe ja öeldi, et oodake. Ei läinud väga kaua aega, kui öeldi, et astuge edasi (opisaali siis). Kõndisin sisse, heitsin käsu peale mingile kitsale rohelisele linale pikale ja tundsin järsku, kuidas väike närv endast märku annab. Opituba oli täis vene keelt kõnelevaid tädisid ja raadiost kostis mingi vene tümps. Küsiti, kas tahan opi ajal magada.. Vastasin, et jah. Selle peale imestati, et kes mind nõnda hirmutanud on... Ei tea. Seejärel võeti mu parem käsi ja topiti veeni mingi kanüül, mis oli ühenduses mingi tilgutiga. Siis tuli mingi noormees, kelle nägu ma ei näinud, aga ainult kuulsin, kuidas ta ütles, et tere, ma olen sinu narkoosiarst. Küsiti veelkord, kas ma tahan opi ajal magada. Vastasin jälle, et jah. Võeti uuesti mu käsi ja öeldi, et nüüd võib veidi valus olla... Aga valu ei tulnud. Ei tulnudki. Ja oligi kõik. Täiesti pekkis, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, aga järgmisel hetkel ma juba ärkasin üles! Saate aru, ma polnud omast arust veel magamagi jäänud ja ma juba ärkasin. Täiesti freaky värk. Opp oli läbi. Täiega külm oli, kuigi mulle oli keegi hea inimene vähemalt kolm tekki peale visanud. Ma olin täiesti võõras ruumis, teises voodis... väga imelik. Mingi õde tuli mu ligi ja küsis, kuidas ma end tunnen. Vastasin, et imelikult. Ja ütlesin, et väga külm on, aga tal tundus sellest suht savi olevat :D Eniveis. Ükshaaval käisid mingid õed mind vaatamas ja kõik küsisid, et kuidas ma ennast tunnen. Seejärel viidi mind mu palatisse. Liftis küsisin õe käest, et miks kurgus nii imelik tunne on. Vastas, et jah, see on normaalne, see on kõrimask või kurgumask.. (mis iganes see ka siis poleks. Ma ei viitsind rohkem küsida) Palatisse jõudes näidati, et siin on pult, millega võib mängida (see, mis tõstab voodi peatsit või jalutsit vastavalt, kuidas nuppe vajutada) ja kellake, millele vajutades sai õde kutsuda. Ja jäetigi mind omapäi. Ma lihtsalt magasin. Aga ma tundsin end üllatavalt hästi. Tõega. Ma kujutasin ette, et pärast narkoosi ma olen täiesti zombi ja et põlv valutab väga, aga mitte midagi polnud. Magasin paar tundi, vahepeal käisid õed kordamööda vaatamas, tekki kohendamas ja tilgutit ära võtmas. Aa. Kummeliteed anti ka. see tõi sooja tunde ja natuke leevendas seda imelikku tunnet kurgus. Varsti tulid emps ja paps mulle külla ja siis tuli ka doktor. Öeldi, et menisk oli väga kahjustada saanud ja seda ei õnnestunud päästa. Tuli ära lõigata. Nojah. Küsimuse peale, et mis see meniski puudumine teeb, öeldi, et muud midagi, ainult, et liigesed logisevad rohkem. :S Jälle midagi imelikku. Logisevad liigesed. Appi! Enne kojuminekut küsiti veel sada korda üle, ega mul pea ringi ei käi. Anti veel makarone hakkliha kastmega süüa, mis oleks olnud väga head, kui oleks ometi soojalt serveeritud, aga ei. Poolleiged olid need :S Ja põhimõtteliselt koju mind lastigi. Esimesed paar sammu tegin karkude abil, aga praegu olen juba täiesti omal jalal. Tõesti imelik. Ma olin kuidagi palju hullemaks valmis. Põlv ei valuta, olemine on täitsa selge... Weird.. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et tänu Jumalale ja tänu kõikidele palvetajatele. See läks tõesti kergelt.
Nüüd ma pean hakkama füsioterapeudi juures käima, kes näitab mulle mingeid harjutusi ning mu põlv näeb siiski veel üsna kole välja. Aga loodame, et paraneb!
Inglismaa reis oli supermegahüperdupercool! Ma ei hakka sellest pikka juttu kirjutama, sest paljude blogid on sellest juttu täis. Nt Liisu või Siku blogi. Aga väike kokkuvõte:
Palju lambaid, kahe kraaniga kausid, minu lahe bed buddy Liisu (vahel mitte nii buddy, aga tegelt ikkagi väga hea buddy!), meie äge seltskond, coolid inglased, lahe keel ja erinevad aksendid, meie pere koer Jimmy, massive voodi, liiga palju asju liiga väikese kohvri kohta, suurepärased toidud ja pidev liiga täis kõhu tunne.. and last but not least: head teenistused, ülistus, eestpalved jne jne jne jne jne.
JIMMY!!!
Külakostiks ja tänutäheks
Sikukesega Roseberry Toppingul
Kahe hälvikuga bussis
Kogu seltskond Roseberry Toppingul
Heiks tahtis ka veel sinna telefoniputkasse mahtuda, aga no ei mahtund. Liiga suur.
ALTOS
Liisukesekesega Roseberry Toppingul
Eile.
Õhtul esines härra Hancock oma bändiga. Päris cool oli, aga mulle isiklikult meeldis see bassipoiss Miller natukene rohkem. Herbie jazz on vahetevahel kuidagi.... liiiga....free.. võinoh.. atonaalne ka... :D
Täna.
Pidin olema kella 8st Magdaleena haiglas. Jõudsime juba mingi 7.30 :S. Passisime natuke aega ja siis võttis administraator meid vastu. Rääkis natuke tähtsat juttu ja saatis mind lifti peale. Sõitsin neljandale korrusele. Pidin sealt kinni püüdma ühe õe ja andma talle kausta, mille administraator mulle alt kaasa andis. Õde võttis mu vastu, viis mingisse ruumi. Mõõtis rõhku, kuulas, küsis üle vajaliku info minu allergiate, krooniliste haiguste, suitsetamis- ja joomisharjumuste kohta jne. Siis viis mu palatisse. Andis selle totaka pidžaama selga ja oligi minek. Kaks korrust alla. Vahepeal liitus veel üks õde. Sõitsime selle ratastega voodiga opitoa kõrvale. Mind pandi sinna voodile istuma, anti väärakas mütsike pähe ja öeldi, et oodake. Ei läinud väga kaua aega, kui öeldi, et astuge edasi (opisaali siis). Kõndisin sisse, heitsin käsu peale mingile kitsale rohelisele linale pikale ja tundsin järsku, kuidas väike närv endast märku annab. Opituba oli täis vene keelt kõnelevaid tädisid ja raadiost kostis mingi vene tümps. Küsiti, kas tahan opi ajal magada.. Vastasin, et jah. Selle peale imestati, et kes mind nõnda hirmutanud on... Ei tea. Seejärel võeti mu parem käsi ja topiti veeni mingi kanüül, mis oli ühenduses mingi tilgutiga. Siis tuli mingi noormees, kelle nägu ma ei näinud, aga ainult kuulsin, kuidas ta ütles, et tere, ma olen sinu narkoosiarst. Küsiti veelkord, kas ma tahan opi ajal magada. Vastasin jälle, et jah. Võeti uuesti mu käsi ja öeldi, et nüüd võib veidi valus olla... Aga valu ei tulnud. Ei tulnudki. Ja oligi kõik. Täiesti pekkis, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, aga järgmisel hetkel ma juba ärkasin üles! Saate aru, ma polnud omast arust veel magamagi jäänud ja ma juba ärkasin. Täiesti freaky värk. Opp oli läbi. Täiega külm oli, kuigi mulle oli keegi hea inimene vähemalt kolm tekki peale visanud. Ma olin täiesti võõras ruumis, teises voodis... väga imelik. Mingi õde tuli mu ligi ja küsis, kuidas ma end tunnen. Vastasin, et imelikult. Ja ütlesin, et väga külm on, aga tal tundus sellest suht savi olevat :D Eniveis. Ükshaaval käisid mingid õed mind vaatamas ja kõik küsisid, et kuidas ma ennast tunnen. Seejärel viidi mind mu palatisse. Liftis küsisin õe käest, et miks kurgus nii imelik tunne on. Vastas, et jah, see on normaalne, see on kõrimask või kurgumask.. (mis iganes see ka siis poleks. Ma ei viitsind rohkem küsida) Palatisse jõudes näidati, et siin on pult, millega võib mängida (see, mis tõstab voodi peatsit või jalutsit vastavalt, kuidas nuppe vajutada) ja kellake, millele vajutades sai õde kutsuda. Ja jäetigi mind omapäi. Ma lihtsalt magasin. Aga ma tundsin end üllatavalt hästi. Tõega. Ma kujutasin ette, et pärast narkoosi ma olen täiesti zombi ja et põlv valutab väga, aga mitte midagi polnud. Magasin paar tundi, vahepeal käisid õed kordamööda vaatamas, tekki kohendamas ja tilgutit ära võtmas. Aa. Kummeliteed anti ka. see tõi sooja tunde ja natuke leevendas seda imelikku tunnet kurgus. Varsti tulid emps ja paps mulle külla ja siis tuli ka doktor. Öeldi, et menisk oli väga kahjustada saanud ja seda ei õnnestunud päästa. Tuli ära lõigata. Nojah. Küsimuse peale, et mis see meniski puudumine teeb, öeldi, et muud midagi, ainult, et liigesed logisevad rohkem. :S Jälle midagi imelikku. Logisevad liigesed. Appi! Enne kojuminekut küsiti veel sada korda üle, ega mul pea ringi ei käi. Anti veel makarone hakkliha kastmega süüa, mis oleks olnud väga head, kui oleks ometi soojalt serveeritud, aga ei. Poolleiged olid need :S Ja põhimõtteliselt koju mind lastigi. Esimesed paar sammu tegin karkude abil, aga praegu olen juba täiesti omal jalal. Tõesti imelik. Ma olin kuidagi palju hullemaks valmis. Põlv ei valuta, olemine on täitsa selge... Weird.. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et tänu Jumalale ja tänu kõikidele palvetajatele. See läks tõesti kergelt.
Nüüd ma pean hakkama füsioterapeudi juures käima, kes näitab mulle mingeid harjutusi ning mu põlv näeb siiski veel üsna kole välja. Aga loodame, et paraneb!
Monday, October 18, 2010
Aruanne
Emotsioon: kurbus-tühjus-segadus-rõõm-tühjus-kurbus-rõõm-kurbus-kurbus-rõõm-segadus-tühjus
Hetk: Marcus Miller koos bändiga Nokia kontserdisaalis 18. oktoobril
Mõte 1: Elektriraudtee võiks miskit ette võtta selle kolisemisega mõnedes rongides - ma ei kuule isegi empekat oma kõrvas.
Mõte 2: Hea, et on veel olemas mõned väga üksikud päriselt ja lõpuni head inimesed.
Hirmutav mõte 1: Kolme päeva pärast hakkan ma elus esimest korda lennukiga lendama.
Hirmutav mõte 2: Seitsmeteistkümne päeva pärast hakatakse mu armast põlvekest opereerima.
Hetk: Marcus Miller koos bändiga Nokia kontserdisaalis 18. oktoobril
Mõte 1: Elektriraudtee võiks miskit ette võtta selle kolisemisega mõnedes rongides - ma ei kuule isegi empekat oma kõrvas.
Mõte 2: Hea, et on veel olemas mõned väga üksikud päriselt ja lõpuni head inimesed.
Hirmutav mõte 1: Kolme päeva pärast hakkan ma elus esimest korda lennukiga lendama.
Hirmutav mõte 2: Seitsmeteistkümne päeva pärast hakatakse mu armast põlvekest opereerima.
Wednesday, October 6, 2010
livin' my life like it's golden
Sügis võiks olla kogu aeg selline, nagu ta viimastel päevadel olnud on. Päike, ei tuulele, ei taevast alla sadavale ja niisama õhus hõljuvale lögale... Sobib! Koolis on tore. Hommikul ärgata on muidugi raske. Vahet väga pole, kas öö jääb viie- või kümnetunniseks. Kell 6 üles ärgata on ilmselgelt siiski veel öö. Õnneks iga päev nii ei ole.
Häid uudiseid on veel: Ma sain omale koolis kapi!
Varsti tuleb lauljate esinemispraktika, kuhu olete kõik oodatud.
Ma nägin eile Annit üle...khm...liiiga pika aja.
Ning mis kõige parem: Jumal armastab mind ja sind ja kõiki! See on lihtsalt niiii äge!
Eee..jah. Sellest tuli järjekordne ülimõttekas postitus, mille lugemisest kindlasti igaüks midagi kosutavat saab............ Või siis mitte päris.
Eniveis.
Inglite kaitset!
Subscribe to:
Posts (Atom)







